Jätkujutt

 ...järg eelmisele

Tegelikult on ikka hea ärgata, kui keegi tagatoas nohiseb. Kohvi kõrvale koostasime plaani A ja plaani B (alati võib untsu minna). A nägi palju ette, B oli kokkuhoiukas. Isiklikult soovisin, et lisaks massidele saame vaikseid omaette olemisi. Alustasime Kastani tänava laadast. Selles oleme me üht meelt, et elu jooksul juba küll ja küll ostetud. Laada üks pool venis eesmärgi suunas. Sealt ta tuligi! Rõõmsa värvilise maja ees...

Maja sees rääkis kunstnik klaasi kauniks moondumise lugusid. Kuulajaid oli palju. Olime seal ennegi käinud, aga ikka soovisime veel. Lisaks ilmus samasse kohta neljandik minu fantastilisest perest. Ilma kokku leppimata. Suundusime tagasi teist laata otsa pidi, kus domineeris roheline värv. :D Läbi raskuste maabusime keskväljakul. Kõht oli jube tühi. /vt. üle-eelmist postitust/ Naine, kellel kogu aeg kõht tühi..

Väike ja toitev amps aitas. Kohvik Würtspagar . Külastage kindlasti, sõõrikud jm. viivad keele alla. Rahvas juba tantsis rahvast ja Kungla lõi rahvamuusikat. Oli värviline! Kõik keerutasid nii kiiresti, et pilditegemise massin läks hulluks.

Plaanivälist

Kuna plaan A nägi ette operatsiooni Kõik puhuvad (Linnaorkester Politseimuuseumi õuel) kulgesime sinnapoole. Mis peab, see tuleb! Nimelt oli tavapäratult laupäeval ukse avanud ARS-MEL kunsti ja disainigalerii. Jällegi saan soovitada. Särav ja võluv Riina, sarmika Matiga. Vanad tuttavad said üle mitme aasta kokku ja juttu jätkus kauemaks. Lisaks meie samm kiiremaks. Järsku kostsid pillihelid! Uskuge, Linnaorkester oli meile vastu tulnud. Tähendab, ega ma alguses aru saanud, et tegemist SELLE orkestriga. Nii kokku kuivanud :( Õnneks tundus dirigent, kelle nime mul netist tuvastada ei õnnestunud, väga liikuv ja vitaalne. Küll nad ennast koguvad. Puhumise asemel otsustasime Pika tänava kasuks. Napikalt jõudsime, Kauri kooli ballettistuudio oli juba alustanud. Ja mina olin võhmal. Soojakraadid koos päiksega lähenesid vist kolmekümnele ja istepingid olid hõivatud. Olgem ausad, mulle üldse ei meeldi see lagunevate müüridega, Ramirendi metallpiiretega, tobeda taevatrepi ja betoonist pinkidega nn. esinemispaik. Igatsen Viljandi rohelust ja valgeid puust pinke. Õnneks oli meil veel aega väisata Linnagaleriis Maria Evestuse isikunäitust "Lugudest loodud". Imede ime, fotokas allus galeristile, kui läksime muinasjuttu...

Söögipaus oli planeeritud Waldorfkooli kohves, kuid...kümned arvasid sedasama ja me ei mahtunud sisse vaatamata tühjale kõhule. Boonuseks sain brannele näidata kooli hoovi ja teise korruse juurdeehitust. Lapsi ka. Oi kuidas kunagi unistasin, et mu lapselaps hakkab just sealses koolis käima. 

Kooli kodulehelt midagi mulle: Selle jaoks, kes tahab olla kasvataja, peab iga arenev inimolevus olema looduse mõistatus, mis ootab lahendamist. /Rudolf Steiner/ 

Kas tõesti tänu sellisele suhtumisele kasvasid meie poegadest suurepärased inimesed. (Viimane rõõmusõnum, mis paitas ema südant: Poeg 4 tegi seda, mis Poeg 2 mõni aasta tagasi, sai 1200 õpilasega pealinnakoolis tiitli "parim õpetaja") 

Natuke Tudu ja natuke kodukohabranne oli jätnud enda kaunid rahvarõivad käsitööpoodi mannekeenile. Tema tagasihoidlikkus ja meie imetlus. Pildimassin keeldus ja kõht läks aina tigedamaks. See ei takistanud sisse kiikamast Loovuskeskusesse, kus meid järjekordselt sõbralikult vastu võeti. Avaldasin kahtlust Pika tänava jätkusuutlikkuse osas ja meid juhatati otsekohe äsja avatud Mullistuudiosse. Oh kui hea, et õnneks veel oskan vahet teha mulle sobiva ja mittesobiva vahel. Mäletan, kuidas P 3 seal laulis, kui seal veel mulle polnud. Maailm on muutund, ma olen muutund...

jätkub...