Sulandun Pikale tänavale
Proovisin kolmel päeval Kalamaja Brannele näidata Rakvere linna. Eks oleme seda varemgi teinud, aga iga kord leiab uut. Kuna reedel oli emotsioonirohke kooliaasta lõpupäev (pidasime pärast aktust klassijuhataja tunni minu kodus), siis alustasin sellega, et keerasin pärastlõunal veidikeseks magama. Et meel oleks ergas ja silm säraks. Nii olingi õhtuse rongi ajaks triksis traksis. Seekordne ilm soosis. All linnas jalutasid mõned turistid ja Pikk tänav oli inimtühi nagu ikka. Välja oli kuulutatud Kirikute ÖÖ, mis pidi lõppema kella kümne paiku. Kolmainu kirikus küsiti, et kas torni ei taha minna. Vastasin, et kui ükskord lifti teevad, siis äkki lähen ka. Ülle Papagoi pilte seintel olin eelnevalt vaatamas käinud, seda enam tahtsin veelkord silmata läbi Branne silmapaari. Panen lingi, kes suvel Rakvere peal kolamas, astugu läbi. https://papagoi.com/ Igatahes selline värviline kunstinäitus kirikus on minu jaoks uudne.
Pika tänava koha pealt olime ühel meelel. KB (Kalamaja Branne) : kas see kõverate torude rida ükskord ära ka lõppeb? Mina: lõpus ikka lõppeb. (tänavavalgustuse postid) Tema: mille jaoks need ümmargused ja kõvad asjandused on? Mina: aga ikka sellepärast, et seal istuda saab, võimalikult külm ja ebamugav, et mitte kauaks peatuma jääda. Õnneks valitses suht autovaba ja sulnis meeleolu.
Järgmine kirik, Rakvere Adventkirik ootas meid avatud ukse ja rõõmsate inimestega. Olime kunagi sisse astunud ja nüüd ka ei peljanud, isegi väikse kirjaliku viktoriini täitsime. Saime teadmisi, kuulasime kaunist laulu ja pillimängu, vaatasime vana aja pillikollektsiooni -ühesõnaga olime tänulikud. Kuna saime infot, et avatud ka nn.Vene kirik, kus KB käinud polnud. Ümberpöörd ja suund Tallinna tänavale. KB: kuidas nad küll oskasid need kuplid päikese käes nii pilkupüüdvaks teha? Mina: sibulakuplid! Mõtlesin kaua aega, et sibulakuplid on sõimusõna. Alles hiljem sain teada, et sellise kujuga tornid ilmusid esmakordselt Ivan Julma ajal. Aga Rakvere omad on ikka väga väikesed tornide otsas olevad sibulad. Kiriku sisemuses jätkus kulda ja karda. Papp oli viisakas ja reserveeritud. Peale meie oli mõni uudistaja veel.
Väiksesse metodistide kirikusse ei jõudnudki, sest ajanäitaja lähenes kümnele. Millegipärast ühtis Kirikute ÖÖ lõpuaeg teatud poe lõpuajaga ja et järgmisel päeval viksid ning vitaalsed olla, valisime poe. Tühi kott ei seisa ju püsti.
Taksonduse hind oli jälle kerkinud. Aga meid see ei heidutanud. Oleme nõuka aja naised ja teame, et elu ongi pidevas muutumises. Ära vihasta, vaid imesta!
Kuppel on kuppel
Laupäeva hommikul püüdsin brannet enda tavalisel ehk kell kuus äratada, aga kui ta kuulis, et Märt Treier ei vestle temaga, siis minust talle ei piisanud ning ta magas edasi. Õieti tegi, sest kokku kuivanud bussimajandus võimaldas meil teele asuda pool üksteist.
järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar