Risti kirik (ka Harju - Risti) kirik on saanud oma nime Kristuse järgi. Selle ehitamist alustasid Padise kloostri tsistertslastest mungad.
15 saj. ehitati ümara põhiplaaniga range läänetorn, mille üks pool 17. saj. osaliselt varises ja taastati ainult osaliselt. Nii jätab kirik veidra mulje. Nagu oleks pliiats poolitatud.
Kiriku esine oli meie saabudes autoderohke. Pisikeselt preililt, kes tornitreppi mööda alla tuli ja mind sõbraks võttis saime teada, et "me tulime mitme perega kirikuaeda parandama ja jääme ööseks" Vot nii aetakse mõnes koguduses asju. Hiljem sain teada, et müüri tulid rajama kristlikud ohvitserid, keda vallast toetati tehnikaga.
Seest oli pühakoda tellingutes. Ukse kõrval kutsus janu kustutama värske vee automaat, kõrval karp küpsiseid. See oli tavatu, kodune ja külalislahke.
2010 aastal leiti puitpõranda vahetamisel püstistest paekividest laotud põrand, mis Eesti kirikutes ainulaadne
Praoga tornikell, 16 saj. Tornis pidi olema veel vanem kell 15 saj. algusest, teadaolevalt Eesti vanim
Anneli läks üles torni
"sest inimesed on nagu need, kes pimedas peavad minema üles trepist, mille astmete arvu nad ei tea. Kui nad kujutlevad, et aste on viimane ning seavad jalad kõndimiseks tõukavad nad varbad vastu astme külge ja võivad kukkuda tagasi. Kui nad aga arvavad, et on veel palju astmeid ja astuvad viimase ära sellise teadmisega, siis nad ainult komistavad. Mõlemad võimalused hirmutavad ja takistavad. Inimene jääb pigemini seisma oma mõistusekäigu trepil poolele teele, kui et edasi astub. Just sellest hirmust peab pääsema". (Toomas Paul)
Hirmust pääsedes saab inimene vabaks ja rõõmsaks, ta võib riskida trepist aina edasi minna ning õhutada teisigi kaasa tulema. Nii muutub elu üheks imeliseks kauniks ja põnevaks rännakuks ülespoole.
(lõik koguduse kodulehelt)
Sellest aknast olevat paistnud meri
Mina jäin alla mõtlema kui palju on see kahekesi kõrvalkõndimine mind õpetanud ja arendanud. Seda tänu püüangi siin blogis sõnadesse panna.
Tellingupostidel olid hoolitsejad juhiseid jaganud
VAIKUSE LASTE MÄLESTUSPAIK
Kauni päiksepaistelise augustipäeva pikal rännakul oli üks ja üllas eesmärk - seisatada, palvetada ja mõtiskleda Vaikuse laste rahupaigas.
Et blogi on avalik sellepärast räägin nendele, kes sellisest kohast kuulnud pole kokkuvõtvalt koha tekkeloo:
Aasta tagasi loodi Risti kirikuaeda annetuste toel koht, mis on mõeldud peredele, kus laps on sündinud üsasiseselt, vastsündinueas või raseduse katkemise tõttu.
Idee andis inglise-läti perekond, kes Eestis oma lapse kaotas. Selliseid paiku on maailmas palju ja nende järgi tuntakse vajadust.
Igal meist on õigus kohale, kus leinata.
Praegusaja noored ei tea nõukogude aegse meditsiini hoolimatusest, mis sandistas paljude noorte lapsevanemate psüühika. Surnult sündinud last ei antud vanematele, talle ei pandud nime, teda ei sängitatud maamulda ja nii nad jäidki ema-isa hingedeaja mõtisklusse.
Ei olnud nõustamisteenust ega hingeabi, mida praegusel ajal võimalik saada. Naistesse suhtuti nagu pärisorjandusliku korra ajal, kus laste sünnitamine oli iga viljakas eas naise pea iga-aastane tavatoiming ja lapse kaotajat "lohutati" sõnadega: oled noor, küll sünnitad uue.
Lein jäi leinamata ja sellele võis lisanduda häbi nagu oleksid naisena läbi kukkunud.
Mälestuspaik saab olla troostiks ka neile, kes leinavad katkenud või katkestatud raseduse tõttu kaotanud lapsi. See võib olla andeksandmise ja andekssaamise koht. Mõistmist paluv ja selgust toov.
Pai enda segaduses hingele. Ka aastate taha...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar