Lossidest, värvidest ja fotodest

Sõiduprojekt viis meid sedapuhku Läänemaale. Paikadesse, kus minu isiklikul Eestimaal kõige rohkem valgeid laike. Aga seda põnevam. Kaarditundmine pole mu tugevaim külg. Mida vanemaks, seda rohkem neid nõrku külgi ilmneb. Või suureneb kriitikameel.
Ühesõnaga pidime Narva- Tallinn maanteelt Maardu kandist pöörama vasakule, mida me ka kenasti tegime. Ja siis hakkas nalja saama. Vaevalt, et teiega on juhtunud, et Padisele sõites sattute Laitsesse. No muidugi hea, et mitte Haapsalusse või Pärnusse.
Rõõm oli muidugi minu poolel. Hommikul vara, kui mind järjekordselt valdas ülisuur Inglismaa igatsus ei võinud ma ilmsi uskuda, et sattun pea kobamisi lossi, mis tundus nii Inglismaa, kui Inglismaa.
Hiljem kodus end harides sain teada, et Woldemar von Uexküll ei hoidnud ehitades fantaasiat kokku ja nii valmis 1892 aastal keskaegsete stiilide paraad, milles tuudori stiilil kindel koht.
Millised värvid! Just minu sinine!

Marju ja Sulo Muldila, kes 1996 aastal mõisa ostsid on välja andnud raamatu "Interjöörid", mille kavatsen kindlasti läbi uurida. Pinnapealselt tuhnides aga sain aru, et raamat sisaldab lossis teostatud fotosid. Huvitav, kas need on needsamad, mis seintel raamituna läbi kolme korruse pilke köidavad. Naised ja veel millised!

Praeguseks olen teada saanud igasugu allikaid pidi, et nõuka ajal oli peamaja Laitse raadiojaama abihoone, kus korterid, söökla ja külasaun.
Ega peale võõrandamist 1919 vist eriti paremad lood polnud.Mingid vihjed andis Wikipeedia, et majas  asus alaealiste laste parandusasutus.
Portaal mois.ee ütleb, et kõrvalhooneid pole mõisas säilinud, aga mis siis need olid? Kuna Laitse lossi kodulehekülg mulle ei reageeri, siis pean ilmselt praegu lihtsalt selle teema lukku panema.

Aga endale teadmiseks:
Schloss (kindlus või linnus saksa k.) Algselt olid need sünonüümid, sest lossid tekkisid keskaegsete linnuste kohale ja olid algupäraselt  rüütlimõisad (Praost)
Hiljem hakati lossideks nimetama esinduslikemaid mõisamaju millel park ümber, võisid asuda ka linnades. Loss on sopikeste ja tornikestega mõisa peamaja (Praost)

10 Eestimaa mõisa, mida pole palju lossiks nimetada:

Ungru loss (suurejooneline hoone jäi pooleli 1900 a.Hiljem läks nõukogude sõjaväe kätte ja 1960.ndaks olid alles ainult varemed...

Laitse loss, võõrandati 1919, seal asus noortekoloonia, raadiojaam, korterid. Eravaldus, alumine korrus avatud.

Alatskivi loss, peale 1919 koolimaja, piirivalvekordon, sovhoosikeskus. Restaureeritud. Võimalik külastada

Vasalemma loss, Oli von Rammide omaduses (leidsin nende hauad Harju Madise kirikuaias)1922.st aastast kuni praeguseni asub seal kool.

Glehni loss, kuulub Tallinna Tehnikaülikoolile

Olustvere , historitsistlik inglise stiilis, valmis 1903. 1920.st põllutöökool, nüüd turismikeskus ja muuseum

Taagepera loss, üks suursugusemaid juugendlosse, pärast võõrandamist oli seal kopsusanatoorium. Nüüd restaureeritud hotell ja konverentsikeskus

Koluvere loss, 1905 aasta mässu ajal põles müürideni maha. Pärast II maailmasõda raskestikasvatavate laste koloonia (jälle!) ja hiljem erivajadustega inimeste hooldekodu. Eravaldus, turistidele suletud

(kokkuvõtvalt Eha Laanepere Õhtulehe artiklist 2011)

Nii et selle nimistu järgi ei ole Virumaal ühtegi lossi kuigi Kiltsi mõisa võiks minu meelest küll lossiks pidada.

Kogu loss muidugi pildile ei mahtunud, aga üks torn ikka

Toonid ja pooltoonid

Täiuslik

Detailid 

Sellega pole see kahe rännumehe tee  kaugeltki läbi, vaid alles alguses.
jätkub..