Üha enam hakkan aru saama neist naisinimestest, kes jätavad maha oma mugavused ja siirduvad maailma ennast otsima. Varem pidasin seda rohkem eputamiseks, nu et mis viga rääkida, aga enamasti ööseti tabavad mind samasugused "jätan maha kõik tagala" hood.
Loomulikult pole see normaalne, sest tavalised kuuekümne ligi inimesed seda ei tee. Muidugi mina ka ei tee, aga unistamine on lõppude lõpuks tasuta.
Loomulikult ei välju ma oma mugavustsoonist, kus on nii paikne, pehme, soe ja samas koilõhnaline põli.
Rohkem kui inimesed piiravad minu vabadust Asjad. Ma ei tea, kas see kiiks kuulub diagnoosi alla, aga olen ennast ümbritsenud modruga, millele olen hinge sisse mõelnud. No nagu krati tegemine...
Ja nüüd nad mõnikord hakkavad minu üle võimust võtma ja mind lämmatama. Eriti siis, kui ma nende eest pole piisavalt hoolitsenud. Pole pühkinud tolmu, kloppinud, silitanud ja tagasi pannud. Kunagi oli üks lasteraamat, kus Greta juurest kõik Asjad minema kõndisid. Potid pannid, voodi ja lõpuks lahkus ka maja. Muidugi sai "Tuhmasta" Greetast muinasjutu lõpuks "viisasta" ja ta elas oma kassiga veel kaua ja õnnelikult.
Vaat nendel hetkedel tahaksingi, et mul oleks mu Arvut ja üks mugav üürituba kuhu mahuksid mina ja mu mõtted. kas ma oleksin seal rahul? Ega enne ei tea, kui ära proovida.
Selle juures on üks tingimus ka. Kodu koos Asjadega olgu alles ja oodaku mind. Ja katsugu kasvõi ükski neist kaduma minna.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
11 kommentaari:
ohhhjahhhh!
ma mõtlesin, et peaks hingega asjad üles pildistama ja blogisse panema. et siis on ikka nagu alles, aga tolmu ei pea pühkima.
jaa, pole paha: "kõik ma panin paberisse alleaa, alleaa; raiusin kõik blogi sisse alleaa, alleaa"
Tulin siia kommenteerima,rõõmustades,et oled siis lõpuks följetoniga maha saanud,eriti puudutab see kirjutise lõppu.Aga Helve kommentaar pöörab asjad teise suunda,mis paneb jälle selle teema üle põhjalikult mõtlema.Muidugi on lihtne,sest olen veel vähem tüüp,kes asjade juurest läheks,jääb siis vaid haldamine.Aga lohutuseks meile-hea,et me muuseumi ei ole hakanud looma.Vat siis oleks küll vahel vaja hulluarsti abi.
Päevalill, su jutust tekkis huvitav väljend Asjade haldur, arvan, et see on elu kutse, ilmselt kõrgemalt kodeeritud. Aga võib olla ka sissejuhatus eluetappi kus "kõik mis mul on, on endaga kaasas".
Muuseum - muusade tempel kreeka k.
asutus, mis kogub, uurib, säilitab ja tutvustab teadusliku või kunstiväärtusega esemeid ja vaimuvara. (Wikipeedia)
Kodu kui muuseum on huvitav mõtelus millele minu jaoks vastandub Kodu kui prügila.
Huvitav-huvitav, missugust doktorit sa küll appi ootad!? Kas me ka tunneme teda :D
Aga mis puutub kaksikelusse koos arvutiga, siis minul see enam kogu vaba aega ära ei täida. Paar aastat tagasi kees blogistanis vilgas elu, nii lugemise kui kirjutamise osas. Aga nüüd- hädavaevu tunnike kokku nädalas ja see töö ongi tehtud ;) Millega sina arvutis aega veedad? Romaani kirjutamisega? Või kui oled midagi uut ja huvitavat avastanud, siis jaga meile ka :D
Oh Bianka, eks ikka tarka ja šarmikat :D Mõni "Kiirabihaiglast" näiteks.
Mul see pildinduse katalogiseerimine ja vanade paikade ja inimeste otsimine. Kirikud, mõisad, kirikuraamatutes kolamine jne. nende puhul on Arvut asendamatu.
Aga romaani ma kirjutada ei oska. Ma rohkem selline krooniku tüüpi.Ja usun, et sellest eesti kirjandus ei kaota ka. Iga nädal leian raamatukogust järjekordse uue eestlaste üllitise. Vahest jääb mulje, et kõik kirjutavad, luuletavad, laulavad ja teevad käsitööd. Andekad, põrgulised :D
jep. tuttavad mõtted. Minemistest. Asjadest.
paar tuttavat, kes lugesid, küsisid tõemeeli, et kas tahan korterit üürida :)))
Olen sel suvel sama asja sees, et asju on liiga palju, asjad ahistavad, asjad lähevad katki. Asjad, asjad - 10 korda vähem võiks neid olla. Kuna valmistun asju kokku tõmbama, siis olen iga päev tasapisi asju sorteerinud ja mõned ebavajalikud asjad ära visanud.
Helle, eks me nii neid haldamegi
Kui inimestele mõned kommid ei meeldi,siis kustutavad nad need maha...Et kõigil kirjutajatel ja lugejatel olgu ühed veendumised,huvid ja suundumused...Aga sellise oma lemmikblogija pealt sattusin ma siia! See teema siin on juba paar aastat südamelähedane, ja tean minagi,et midagi tegelikult ei muutu, "sissekeevitatud" pesa lihtsalt kaalub grammikese võrra "põnevamaid lõhnu" üles.
Postita kommentaar