Järvamaal

Üks näib tõenäolisena: omapärast otsitakse ikka minevikust. Sellepärast muutubki kõik kalliks ja pühaks, mis on pärit läinud aegadest.  /A.H.Tammsaare/ (www.albuvald)

Paar pühapäeva kulus vahepeal pidustustele. Seda magusam tundus nüüd jälle teel olla. Ilm oli tellitud, pikem sõit planeeritud.
Niisiis ...viuhti...juba Tapa silt, viuhti ...juba paistis vasemalt Ambla kirikutorn ja paremalt Lehtse teeviit. Oot oot, paus.
Kuhu edasi? Kaardilugeja ehk mina polnud tasemel. Kodutöö kaks. Aga loogika ütleb, et kui otsid Järva Madise kirikut, siis peab ta ju Järvamaal asuma. Kas Aravete või Käravete? Otsustasime A kasuks. Oimilline koht st. esmamuljetu ja juba lõppes. Tööstuskompleksiga. Ümberpöörd ja uhkelt tagasi. No mitte väga uhkelt. Järva - Madise teeviit. Tee algas suure tuhinaga, aga kahanes kilomeetri möödudes peaaegu et metsarajaks. Loodame, et ikka enne otsa ei saa. Ei saanud.

JÄRVA- MADISE

Vaatevälja ilmusid mõned heakorrastatud majad. Siis tuli teerist, mida hiljem vaja. Kiriku juurde viis allee. Kell oli kolm saamas. Tühjus võidutses. Väravaid oli mitu, aga tutvustavat tahvlit netu. Seda ehedam oli kalmuaias kolamise rõõm. Võõrad nimed, võõrad surmad. Kaks kabelit. Kirikule ligemal vanad, kaugemal uued. Lisaks põnevust, mille kohta materjali nappis. 

Mõned faktid sai üles nopitud. Järva Madise kirik asub Järva maakonnas, Albu vallas Järva Madise külas. Kirik ehitati IX saj. See on Järvamaa väikseim kirik (sisepikkus 18,3m. laius 9,45)
Allikas: Vikipeedia

 Kõrvemaa südames Albu vallas soode ja rabade keskel seisab Püha Matteuse nimesse pühitsetud Järva-Madise kirik,  mis on üks väiksemaid ühelöövilisi kirikuid Eestis.  Järva-Madise kirik on koduks EELK Järva-Madise kogudusele. Just selle kiriku torniga võrdles sulane Juss „Tões ja õiguses“ laka redeli pikkust ja just selle kiriku kellad helisesid  üle soo Väljamäele ja andsid teada jumalateenistuse toimumisest Vargamäe elanikele.
Allikas: kiriku koduleht

1862-1905 oli kirikuõpetajaks FR. J. Nerling, keda peetakse A. H. Tammsaare teostes esineva kirikhärra prototüübiks (järva.ee)

Kuna olime hilinenud, siis saime sisemusse kiigata läbi väravavahede. Ühisosa kodukirikuga on Christian Ackermanni meisterdatud altar ja kantsel.

EELK kodulehelt leidsin mõndagi huvitavamat:
Kirik oma wanadusega ulatub kaugele halli aja sisse ja on katoliku usu aegne ehitus, nagu enamiste kõik meie Eestimaa kirikud. Ta on soo äärde Albu mõisa maa peale ehitatud, nii et ühelt poolt põld ja teiselt soo teda ümbritseb. Mispärast just nimelt see koht omal ajal kiriku aluseks on walitud, selle peale on praegusel ajal raske wastust leida. Ja kuni seni-ajani on see maanurk kiriku ümbruse peale nii rõhuwalt mõjunud, et veel praegugi, kus iga naabruses oleva kiriku juurde aja jooksul wäikesed alewikud tekkiwad, Madise kiriku ümbrus eluta olekusse nagu unustatud on. Selle seisukorra alalhoidmiseks on ka see asja-olu märksa kaasa aidanud, et Albu mõisa endised omanikud, niisama ka praegune - maanõuniku v. Lilienfeldi wäimees parun Wrangell, kelle maa peale kirik on ehitatud, kellegile ehituseplatsi ei ole müünud ega selleks luba andnud. Sest peale ühe poe, kõrtsi ja pagari-äri ei ole kiriku ümbruses mingit elumaja, mis edust märku wõiksiwad anda, sest ühtegi käsitöölist ja selle nimelauda ei leia siit kusagilt waataja silm, kuna aga naabruses-olewate Ambla, Jaani ja Koeru kirikute ümbruses neid tosina ümber wõib leida. Ka õpetaja ja köstri elumajad, mis puust ehitused ja harilikult kiriku lähedusesse on ehitatud, annawad oma wanadusest sammeldanud katuste läbi tunnistust

Kiriku sisemises ruumis ei ole midagi tähelepanemise-wäärilist wana mälestust, peale kahe inimesekuju, mis altari ette kahe kiwi sisse elusuuruselt on raiutud ja põranda-asemele paigutatud. Niipalju teateid on wanast ajast nende üle alale jäänud, et need Orgmetsa mõisa omanik oma prouaga olla (aga millal nimetatud mõisa-omanik on elanud, pole kindlaste teada), kes selle eest, et ta kirikule head olla teinud, kiriku eestseisjate soowil jäädawaks mälestuseks kiwi sisse on raiutud ja sinna põranda sisse kihelkonna-rahwa tallata pandud. Missuguse heateo ülemal-nimetatud mõisa-omanik kiriku wõi kihelkonna heaks on teinud, ei ole nüüdse aja elanikkudel enam selgeste teada; niisama teadmata on ka mõisa-omaniku nimi; kujudel on küll suurte Ladina keeli tähtedega kirjad all, mis selle küsimuse peale wististi wastust wõiksiwad anda, aga et need kirjad aja jooksul kihelkonna elanikkude läbi juba peaaegu tasaseks on tallatud, siis ei ole wõimalik sealt midagi enam wälja lugeda. Mispärast nimetatud kujud oma heateo eest kihelkonna-rahwa tallata on pandud, aga mitte mõnel muul wiisil nende mälestust alal pole hoitud, jääb küll igale nüüdse aja elanikule arusaamatuks.

Kirik sai 1902. aastal uue oreli (Tallinna orelimeistri hr. Terkmanni töö). Seda orelit peab kiriku suuruse järele otsustades ajakohaseks nimetama, sest ta täidab oma ülesannet rahuloldavalt. Uue oreliga ühel ajal walgendati kirik ära ja suurendati kooripealset. Kui kaugele kiriku ehituse-aeg ajaloosse tagasi ulatab, ei ole teada.

Mõnda Järwa-Madise kihelkonna elust. Ristirahwa Pühapäewa-leht, nr. 40, 1905

Kirikuaia kabel ja piirdemüür pärinevad 19 saj. torn on ehitatud 1858. Kirikuaias on hulgaliselt paest hauatähiseid, sealhulgas 1817 a. rajatud Douglase hauakabel.

1829 avati kirikaias mälestusmärk I maailmasõjas ja Vabadussõjas langenutele /autor Ferdi Sannamees)

Vanasti olid kirikul väga ilusa külaga kellad, mida mainib ka A. H. Tammsaare "Tõde ja õiguse" I köites. Sealpool kandis oli kombeks laupäeva õhtut sisse õnnistada. Kella kuue ja kella kaheksa aegu õhtul vaikse ilmaga kostis nii selgesti meilegi üle raba, aga nüüd enam ei kosta, rahvas räägib, et tuid olla kellad täis sittunud.

Allikas: www.albuvald

Uudishimu pani meid pastoraati otsima. Millegipärast leidsime esmakordselt Eestis mõne meetri kaugusel kirikumüürist sügava ja korras põrandaga keldri. All parkimisplatsi läheduses püsis püsti vana kivihoone, mille ees mitte just väga esteetilise aia sees kaks koerakuuti. natuke eemal aga halli värvi uuselamu. Kuna talvised teenistused pastoraadis toimuma pidid, siis võisime vaid oletada, et maja just seesama on. Nii et saladusi jätkub sealmail. Ongi põnevam.

Loodusraja alguse leidsime ka. Kuna auto ise ei sõida, siis rajale ei saanud. kes siis ikka viitsib viis versta ühele ja viis tagasi mööda laudteed turnida.

Järva Madise külas elab sadakond hinge. Andmete järgi. Kiriku juurest paistis markantne hoone. Arvasime vallamajaks. Nii se e oligi. Enne seda aga tasus viitasid jälgida. Nii juhatati meid hoopis vanale surnuaiale külast välja.

Järva-Madise vana surnuaed on kõnekas paik, mis jutustab omal kombel meie rahvaga juhtunust. Minge ja vaadake, kui palju on seal väärikaid, kuid roostes raudriste ja mahajäetud kalme. See on laialipillutud kodude, hävitatud elude, sündimata sugupõlvede ning lõhutud järjepidevuse tagajärg. (M. Koppel Kultuur ja Elu 2005)

Siin puhkavad Peeter Hansen (1841-1920) ja Ann Hansen (1852-?)

Õnneks on paljud hauakohad viitadega varustatud. Kuid kas möödakäijad ikka teavad, et Hansenid tähendavad A. H. Tammsaare vanemaid, Sikenbergid olid Pearu ja tema kaasa prototüübid ja Grossthalid Hundipajult.

Ja nüüd veel kihku kähku vallamaja poole. Oi, viit viitab kõrtsivaremetele. Pildistamistegevusega jään vahele bussi ootavale härrale, kes juhib tähelepanu kõrtsi keldrile otse tee ääres. Küsimusele, kuhu härra sõita soovib saan vastuses, et linna. Kus see teie linn on? Ikka Tallinn. Kas siis siit läheb buss Tallinna? Muidugi mitte, ikka Aegviitu ja sealt rongiga edasi. Niipalju siis transpordilogistikast.

Ja ongi kolmnurk kirik kõrts ja kohtumaja üles leitud.

Pildil Albu vallamaja koos A. H. Tammsaare mälestussambaga, mis valmis kirjaniku eluajal 1936

Meie jätkame teekonda uude paika, millest juba järgmises kirjatükis...