Neljapäev, 19. aprill 2012

Järvamaal II


 Autoaknast teeviit tuvastatud ja õige suund võetud. Mis siis muud, kui Tammsaare maile. Teadmised tulevad kõik tagantjärgi, aga vahetud emotsioonid on põhilised.
Olen siin Vargamäe mail mitmeid kordi käinud. Viimased päädisid küll ülisuurte rahvamassidega ja etenduse vaheaeg kulus lapselapsega koos kempsusabas, aga mitte sellest ei tahtnud...
Aga millest siis? Valik on minu: kas kirjutada ja tsiteerida mitmeleheline üllitis, või rääkida enda viletsatest kirjandusajaloolistest teadmistest. Proovin olla seal kusagil vahepeal. Ja kui faktidega vassin, siis alati saab ümber õppida. Mille jaoks siis meil internett...

Eestlastele nii tähtis paik Vargamäe on tegelikult kirjanduslik nimi. Meil on tegemist Vetepere külaga Albu vallas Järvamaal ja Põhja-Tammsaare taluga, mille 1872 ostsid Peeter ja Ann Hansen. Noor abielurahvas oli tulnud soode ja rabade keskele jõukalt Viljandimaalt Suure Jaani lähedalt. Välja tuli käia 2325 hõberubla, mis minu meelest oli märkimisväärne summa. Selle eest sai küll maad üle saja tiinu, aga valdav sellest oli ju soo ja raba...
Kolimine toimus varakevadel, nii et andsime kujutlusvõimele tiivad. Meie auto polnud hobune, soosillast viis üle korralik, mitte vee alla mattunud tammepakkudest tee. Aga keegi ei keelanud lugeda ridu, mille noore pere neljas laps Anton oli Tõe ja õiguse I osa kirjutamisega võimalikuks teinud: "Seal ta ongi, see Vargamäe." lausus Andres ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid."
See soosild oli ka hilisemaks tüliõunaks, küll mattus mutta, küll vette.

Kirjaniku isa oli olnud haritud ja tõsine taluperemees, kes nagu Eespere Andreski pidas lakkamatut võitlust sooga ja tõrksa maaga: "Puhastad puhastad põldu, aga väljavõetud kivide asemel ilmuvad uued ja suuremad." Kuna soo kuivatamiseks oleks tulnud heinamaid ujutav vesi jõkke juhtida kraavide abil, mis läksid aga läbi Sikenbergi maa, olid tülid kerged tulema. Pearu prototüüp Jakob Sikenberg olevat olnud Peeter Hanseni vastand: pole osanud kirjutada, aga olnud krutskeid ja kavalust täis.

Sikenbergi ja Hanseni kemplemine on nii tões kui õiguses üles tähendatud vallakohtu protokollides ja otsustes.

Hansenitel kasvas suureks seitse poega ja kolm tütart. Neile anti korralik haridus ja võib olla just seetõttu jäi neile kodutanum kitsaks. Ema matuste ajal, 1903 aastal kogunesid kõik lapsed sünnikoju. Nüüd otsustas Peeter 62 aastaselt talu poeg Augustile üle anda.
Tulevane kirjanik oli siis just sooritanud küpsuseksamid Treffneri eragümnaasiumis ja võis mõelda ülikooli peale. Aga ainult mõelda, sest majanduslik olukord seda ei võimaldanud. Seepärast tuli tal hakata leiba teenima ajakirjanikuna Tallinnas. Alles 29 aastase mehena saab ta astuda Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Ilmuvad esimesed novellid. Anton Hansen võtab enda kirjanikunimeks Tammsaare.

Mõtlen vahest, et kuidas juba sel ajal läksid lapsed kodust laia ilma, kui nad tahtsid midagi saavutada, mis nende jaoks tõde ja õigust tähistas. Vanemate kohus oli nad ilmale aidata, esimesed elutõed kätte näidata ja siis kulges nende edasiminek ainult nendest endist olenevalt.

Kahjuks pandi kõrgemalt poolt käsi ette ja noort kirjanikku tabas tõsine tervisehäda - tiisikus. Otsus jätta õpingud  ning leida raha, et täita arstide soovitust ravida ennast Kaukaasias, oli paratamatus.
"Kui sured, siis sured, aga raha annan siiski, " otsustas üks sõpradest ja nii sõitiski Anton Musta mere äärde (A. Looring, 1938)
Kaukasusest tagasi jõudes leiab ta peatuskoha Koitjärve ääres vend Jüri juures seitsmeks aastaks ja kus ta saab rahulikult taastuda ning kirjutada ja tõlkida.
1919 aastast viib tee jälle Tallinnasse, et abielluda ja elada seal vabakirjanikuna.
Anton ja Käthe Hansenil oli kaks last. Tütar Riita (1921-2004)ja poeg Eerik (1928-1980)

Sünnitalus toimetas sel ajal vend August. Isa Peeter suri 1920 aastal. August ehitas ka uue elumaja 1934 aastal. Kahjuks surid kolm poega esimesest abielust noorelt. Teisest abielust sündis tütar Õie s. 1930, kellest sai esimene Tammsaare muuseumi juhataja. Muuseum avati 1958 a.

A. H. Tammsaare mälestusmärgi avamise puhul 30. augustil 1936 oli Hansenite ja Sikenbergide suguselts sõitnud ligidalt ja kaugelt oma kodukohta. Suurpidustuste järelpäeval istuti ühises söögilauas ja käidi vängete Vargamäe meeste võitlusvälju – kraave ja karjateid – vaatamas. Kuid nii vee allalaskmise kui veepaisutamiskraavid olid kas ummistunud või täiesti kinni kasvanud. Peeter Hanseni ja Jakob Sikenbergi järglased pidid ühest suust kinnitama: „Kõik on kadunud, nagu poleks seda kunagi olnud” (nagu „Tõde ja Õigus” V, lk. 22). On veel olemas läbipääsematu soosilla tee, aga seegi kaob, sest lähemal ajal teostub Tammsaare kirikutee sillutamine. Nii kaovad jäljetult kohad, kus omal ajal Peeter Hansen ja Jakob Sikenberg heitlesid tõe ja õiguse nimel. Kuid unustamatuna püsivad eestlaste teadvuses nende võitlevate üleaedsete monumentaalsed kirjanduslikud kujud.
Allikas: K. Mihkla.Eesti Kirjandusest nr. 11/1936, kirjandusarhiiv.net

VEEL A.H. Tammsaarest
Kui see tagasihoidlik kirjanik seni on kõrvaltvaatajaks jää­nud oma peopäevadel, siis on ta järjekindel olnud oma enese­teostuses. Ta isikul poleks nagu avalikku olemasolu ka iga­päevases elus. Aastate eest on ta ju asunud pealinna, ta paneb kõike teraselt tähele, ja siiski pole teda kuski näha. Tammsaare teoste tegelased armastavad palju resoneerida, pakuvad üks­teist üle sõnasattuvuse ja kõneluste rohkusega, ja autor ise ei tõsta ühelgi kõnekoosolekul häält. See on kirjanik, kes ei hooli ühestki kirjanduslikust organisatsioonist, ei võta aktiivselt osa ühestki liidust või koondisest. Ühegi parteiplatvormiga, min­gite propagandatodedega pole ta piiranud oma vaadete vabadust. Ta laseb oma loomingut enese eest kõnelda rikkalikus kiirtemurdmises.   ( Gustav Suits,Eesti Kirjandusest nr. 1/1938 Tema 60 sünnipäeva puhul)

MIS SAI JÕEST ?
Jägala jõe üks haru kavatseti alla lasta juba enne Teist Maailmasõda, aga mõte teostuseni ei jõudnud. Küll aga tahtis "me ei pea ootama looduselt armuande" uus riigikord jõe süvendamise läbi saada Tapa sõjaväe hobustele 1957 aastal kenad hiidheinamaad. 
                                                  _
Jõe ülemjooksu 11 km pikkust lõiku (ka Vargamäe-alust osa) kaevati aastatel 1964-1969 Eesti Põllumajandustehnika Paide rajoonikoondise poolt.
Simisalu silla juures olev endine looge on praegugi rahvale kena ja õpetlik vaadata. Kokkuleppel looduskaitsjatega jäeti see looge veega täidetuks, näitamaks, milline oli Vargamäe jõgi enne allalaskmist. Endise lookleva jõesängi kõrval kulgeb siin täiesti uus, sirge, üle 700 m pikkune kanalilõik. Ühenduskohad vana jõega jäeti aga lahtiseks. Hiljem ehitasid metsamehed vanasse jõkke vee kogumiseks ülesvoolu regulaatori ja allpool sulgesid vana sängi muldvalliga. Kui varem sai Simisallu kuiva jalaga mööda nn. hüppamise kive karates (mis praegugi tee ääres, K.K), siis nüüd viib sinna lai kruusamaantee üle vana jõesäng metalltruubi ja kanalil oleva liimpuidust silla.
Paraku aga jõe süvendamisega kaasneva suurheinamaa rajamise idee vaibus, sest sõjavägi ja kommunaalosakond olid vahepeal läinud hobustelt üle autodele ja traktoritele. Jägala jõe kui eesvoolu süvendamise tulemusena rajati siiski mõned 500-600 hektari suurused kuivendusobjektid Paide rajooni Tammsaare-nim. ja Kaardiväelase kolhoosides. Neid oleks veegi tehtud, kui rahaliste vahendite nappus poleks töid piirama hakanud. Metsameestel oli rohkem raha ja nii tehti metsamaade kuivendust põllumaade omast ka tunduvalt rohkem.
Laskumata filosoofilistesse mõtisklustesse inimese ja looduse vahekordade üle, lõpetan Anton Hansen Tammsaare sõnadega: „Kui selle jõe küsimuse ajate korda, siis annan teile kõik patud andeks.” (1938)
Allikas: Vello Jõeloo, Karl Siimon 2005

TÄNAPÄEV

Lõuna Kõrvemaal, Tammsaare väljamäel võib ainult kujutluse või kompassi abil Järva Madise kirikutorni suunda aimata. Matkarada koos laudteega õle Kodru raba näitab vana aja talveteed-saaniteed kirikusse. Mida mööda liiguti suvel, kui Sikenberg oli Soosilla ära rikkunud? Ei tea. Kuidagi pidi ju vallamajja ja kõrtsi saama ja poodi ka. Praegune tee on hea, parkimisplatsid ootavad suvekülastajate busse. Põhja- Tammsaare ja Lõuna- Tammsaare talud pole teps mitte raamatu Mäe jaOru, vaid asuvad lähestikku. Ühes muuseum, teises nn. Pearu kodus käib vilgas taluelu. Seal toimetab   Sikenbergi lapselaps.
Meie aga astume muuseumiala väravast sisse, et ahmida endasse seda varakevadist kaunist õhtupoolikut
 ja seame sammud üle heinamaade metsa suunas.


Olen väga tänulik nii võimaluse eest viibida Tammsaare mail ja kodus veedetud tundide eest suure kirjanikuga, lugedes tema kohta kirjutatut. Olen jälle rikkam. Kui oleksin selle aja kulutanud ainult seepidele ja tänapäevalehtede poliitpropagandale - mnjahh...Õnneks on mul valikut.

Näib, et voorusi võib hulgale kõige pa­remini pahede kaudu külge pookida: kino ja propaganda   teevad   vastase   eitavaks.   Teise närususega õilistame iseendid…(A. H. Tammsaare)





Rõõmu teeb hoolitsetud ümbrus 

selline vaade siis...

Sikenbergide kants
muuseumimaja kuhu me seekord sisse ei plaaninud minna
...et väljas võimalikult rohkem elamusi koguda
pilk metsa poolt tagasi
sauna aken
soo ja raba
siin on enne meid keegi käinud
kaevul
ja kaevus
kes need metsa tõi?

kiigele kumbki ei kippunud

pakuti põnevat

õnnestus!

leitud leid ehk karjalaste kivi

järgneb...

1 kommentaar:

Emmeliina ütles ...

Lugesin juurde, et Tammsaare abikaasa Käthe Amalie Veltman oli temast 18 aastat noorem. Kuigi Tammasaare suri 62 aastaselt jäi lesk elu lõpuni üksikuks