Emmeliina blogi: Rägavere (järg)

Rägavere mõisa osa minu kujunemisloos

25 aastaselt kutsuti mind tööle Rakvere KEK-i (Kolhooside Ehtuskontor) sekretäriks ehk tookordse peenema nimega kantselei juhatajaks.
See töökoht võimaldas mul tutvuda restaureeritud Rägavere mõisaga. Oma elutööd näitas Ed. Vilde nimelise kolhoosi esimees Erich Erilt koos arhitektide Fredi Tomsiga ja Leila Pärtelpojaga.
See, mis mind ootas, oli nagu vanaaegne film või kujutluspilt. Aasta oli siis 1983.
Hiljem hakkasid Rägaveres toimuma klassikalise muusika kontserdid ja teatrietendused. Rakverest oli võimalik sõita spetsiaalse bussiga kümmnekonna kilomeetri kaugusele mõisahäärberisse.

Veel valikuliselt ajalugu:
Allikas: Rägavere kooli lugu, Maie Männik 2009
Kuna mul kooliga isiklikku suhet pole, siis raamatut endale ei osta. Küll aga kuluvad ära väljakirjutused, et ajalugu paremini mõista.

Viru Jaagupi kihelkonnas asuv Rägavere mõis eraldati Mõdriku mõisast 1540
Mõis kuulus Taubedele, Stackelbergidele, hiljem Kaulbrsidele, kes alustas nii Rägaveres kui Mõdrikul uute hoonete ehitamist. Valmisid häärber, tall tõllakuur, ait, aednikumaja.
1860 ostis mõlemad mõisad A. von Dehn.
1918 a. võeti mõis üle. maad oli 939 tiinu ja hooneid 50.
Peale mõisate natsionaliseerimist lahkus von Dehnide pere 1924 aastal Tallinna, kuna põllumaa oli jagatud ja mõisnik ei saanud endale häärberi ülalpidamist lubada. Ruumid vabastati ja vara müüdi oksjonil.
1926 aastal kolis mõisa Vaekülas tegutsenud valla kõrgem algkool. Kolimine toimus valla küüthobustega. Endise härrastemajas paiknesid teisel korrusel saal ja viis suuremat tuba, mis sobisid klassiruumideks. Internaadiruumid ja osa õpetajate kortereid said alumisele korrusele. Koolile oli maaks arvestatud 2 ha põldu ja 8 ha heinamaad. sinna sisse jäi koht,mis kandis nime Põdrakoppel, seal asus mõisa kabel koos matmispaigaga. Mõisapark oli 3 ha suur. Pargi keskel asus suur muruplats, mis sobis lastele hästi mängimiseks ja võimlemiseks.
Kuna kooliruumid tundusid liiga pimedad võeti maha akende alla kasvavad punased vahtrad. Ruumide kütmiseks varuti 50-60 sülda puid. kooliaia rajamiseks võeti maha 90 kuuske läbimõõduga 20-30 sm. Õige varsti sai Rägavere kooliaed tuntuks kogu maakonnas.
Rägaveret peeti väga hea ja kauni sisekujundusega mõisaks. Millegipärast sai kooli juhtkond 1935 aastal käsu majast välja rookida kõik kauni kujundusega väärtuslikud pottahjud ja asendada need plekkahjudega. Võimalik, et plekkahju peeti vähem küttekulu nõudvaks või oli asi selles, et kõik mõisaaegne tuli hävitada. Tänu tolleaegsele koolijuhatajale Mikkalile suudeti kolm ahju säilitada. Kahjuks sellega asi ei piirdunud. Järg jõudis maja kõige kaunima ruumi kätte. See oli tahvlitega liigendatud valge saal, mis oli Toompea lossi valge saali variant. Rägaveres olid seintel saksa kuulsate filosoofide portreed (Schiller, Goethe,) Uste kohal olid pildid aastaaegade vaheldumisest, hirvejahist jm. Seintelt alla ulatuvatel tahvlitel olid eesti rahvamuusika motiivid. Ruumi kaunistamiseks oli rohkesti kasutatud stukki ja kunstmarmorit. Käsk on käsk. Meisli ja haamri abil raiutigi maha kõik karniisid, pärjad ja vanikud. Armutult siledaks ja kõledaks tehtud saal kaeti tapeediga. Arvati, et miski kõrvaline ei saa enam lapsi koolitööst kõrvale sundida. Õnneks jäi osa väiksemaid ja tagasihoidlikumaid kaunistusi teistesse ruumidesse alles. Arutlusel oli ruumide ümbermuutmine ja juurdeehituse vajadus.
Ennesõjaaegsed õpilased mäletavad, et Põdrakoplis asuv härraste kabel oli veel terve, seintel rippusid plekkpärjad. Hauadasid käisid korrastamas õpilased. Matmispaik oli ümbritsetud kiviaiaga ja suletud raudvärvaga. kahes reas asusid mustast kivist mälestussambad. kalmisule maeti Vabadussõjas hukkunute säilmed ühishauda. Põdrakoppel Rägaveres on ainuke koht, kus võitjate ja kaotajate säilmed on maetud ühisele kalmistule. Hiljem oli kabelis elanud üks uusmaasaaja oma naisega!
II maailmasõja ajal kausutas kooliruume osaliselt saksa sõjavägi. kannatada said kooli park ja aed, sest sõjaväe hobuste karjad hulkusid omapäi ringi. ka võeti pargist palju puid maha. Kooliruumides olid seinad naelu täis ja suitsunud.
Peale sõda jätkas mõisas tööd kool
1951 aastal puhkes mõisas tulekahi. põles 1893 aastal ehitatud juurdeehitus, kus paiknes kooli saal. Täieliku kahjustuse sai parkettpõrand. Täielikult hävis kaunis puidust nikerdustega saalilagi, sest tulekahi algas pööningult. Nii sai jälle üks kaunis mõisaruum oma lõpu. Ei tea, kas süütajad poisid paigutati hiljem "kurikalduvustega laste kooli"
Samal aastal alustati spordiväljaku rajamisega mõisa parki,milleks tuli palju suuri puid välja juurida.
Kool töötas 1972 aastani
Vilde kolhoos ostis mõisa 1974 aastal. Enne seda oli seal olnud nii sõjaväelaste ühiselamu kui porgandiladu.

Rägavere mõisa restaureerimisloo on kirja pannud raske haiguse läbi tubaseks aheldatud Erich Erilt, kelle peas oli tekkinud hulljulge plaan mõis uuele elule tuua. Selleks kasutati tutvusi ja materjale üle Nõukogude Liidu. Hangiti vana mööblit ja valmistati fotode järgi koopiaid.
Seintel paiknes Oskar Hoffmanni maalikogu. See kõik muutis Rägavere kordumatuks.
Erich Erilt: Võis arvata, et neid, kes kümnel restaureerimisaastal Rägaveres otseselt tööl käisid, on kindlasti üle 1000. Mäletan üht päeva, 1981 aastal, kui seal oli tööl 56 inimest. Ja lõpuks mina ise: nende aastate jooksul tuli lahendada tuhandeid küsimusi, ma käisin noil aastail mõisas rohkem kui kunagi oma kuuel siinsel kooliaastal kokku.
Tööd kroonis edu.
1984 aastal külastas mõisa u. 5000 inimest, sealhulgas 23 välisdelegatsiooni.
Rägavere mõisas ütles toona ühe ENSV rikkama kolhoosi esimees Erilt: Mõtlesin, et aitab sellest seakasvatuse laiendamisest. Ega Venemaale ikka lihast küll saa, tõmba või kogu Vilde kolhoosile katus peale. Aitab, nüüd restaureerime ühe mõisa ära.
Tsitaati kasutas Priit Vesilind ajakirjas National Geographic 1980 a. mille number Eestis kiiresti ära korjati ja "Ammerika Hääles". Esimees sai järjekordse parteilise noomituse.

Vilde kolhoos nagu teisedki majandid allutati sundlikvideerimisele. Mõisamaja, kunsti ja mööblikogu väärtuseks hinnati 23,4 miljonit krooni. Ostuhuvilisi oli, kuid missioonitundest välditi tehinguid, mis oleks mõisa siinse rahva kasutusest välja viinud.
1995 a müüdi mõis 5 miljoni krooniga riigile ootuses, et Rägavere, kui üle- Eestilise tähtsusega kultuurikeskus jääb püsima.

Minul koos kahe pojaga oli võimalus käia viimasel kontsertil, 1999 a. alguses, mil puupüsti täis majas mängis klaverit sinise parukaga Rein Rannap. Kindlasti oleks kultuurihuvilisi jätkunud hilisemasse aega, kuid...

Rägavere kultuurielust jäid järele varemed. Mõis, mida nimetati mõis- muuseumiks müüdi Lääne Virumaa maavalitsuse poolt maavanem Pomerantsi ja kultuuriosakonna juhataja Kulveri heakskiidul ja soovitusel 1999 aasta märtsis ameeriklasele, kes kandis küsitud summa, 350 000 ühe erakonna kontole. Nii kirjutas selle aegne Eesti Päevaleht.

Morgan Hammerbeck ei olnud halb valik. 29 aastaselt alustas ta hoonete ja kultuuripärandi säilitamisega. See on nõudnud rohkem kui kümne aasta jooksul palju tööd ja palju raha. Üle 2000 pealise lambakarja pidamine on aidanud mõisa majapidamise plusspoolele viia. Mõisnik ei panusta bussituristidele, vaid vanade hoonete renoveerimisele ja maa hooldamisele.
Ta on valmis ka kultuuriüritustega alustama, kuid...enne kontserte on vaja Rägaveresse mööblit osta, sest kogu mõis viidi sisustusest tühjaks. Nii võib sisustust leida nii Sagadi kui Palmse mõisast, Viru Nigula pastoraadist ja küllap mujaltki.

Miks ma sellest nii suure andumusega kirjutan? Sest see on minu aegsete ajalugu, mis küll mulle lähiminevik, aga minu lastele juba põlvkond kaugem.
Ma ei hakka siin eraldi kirjutama üritustest, mis Rägaveres toimusid. Mõnda mäletan teravamalt, mõned on ununud.
Tahan ainult meenutada kaht meie perele tähtsat sündmust. Esimene toimus 1987 aasta varakevadel ja teine 1989 aastal. Neid mõlemaid ühendas laste sünd. Nimelt oli sel ajal kombeks, et uutele ilmakodanikele anti pidulikult kätte sünnitunnistused ja nn. vaderitunnistused isikutele, kelle pere oma lastele välja valis. Üritust korraldas külanõukogu ja kuna Rägavere kuulus meie külanõukogu piirkonda, siis sai meile osaks au kahel korral seal viibida. Seda nn. nimepidu peeti kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Nii olid uued ilmakodanikud vanuses kuni pool aastat ja komme oli nad sinna kaasa võtta. Mõlemal korral osales nii kümmekond piiksuvat titte. Loomulikult koos uhkete lapsevanematega. Kogu värki juhtis eatu külanõukogu esimees (nägin teda möödunud nädalal valla 20 aasta pidustustel. See naine polnud grammigi muutunud.)
Lasteaia muusikaõpetaja piinas klaverit ja lapsed laulsid ning lugesid temaatilisi luuletusi.
Ükshaaval kutsuti pered koos vaderitega saali ette ja loeti kohustused ja õigused.
Minu meelest tähtsam osa oli pildistamine. Kuigi tagantjärgi peab nentima, et fotugrahv mitte just väga heal tasemel polnud. Aga minu jaoks on need meie pere lugu.
Ja viimasest korrast on video, mis ootab plaadile panekut.

pildid reastusid eest taha

1989 - külalised ja vaderid