Esmaspäev, 9. aprill 2012

Hoolekandest

Õhtuleht 7. aprill 2012
Aasta alguses ületas pensionäride arv esimest korda 30 protsendipunkti piiri. 30,2 protsenti elanikest ehk siis 404 525 Eesti elanikku on pensionil, kirjutab statistikaameti juhtivstatistik Marve Randlepp.
Võrreldes viimast kümmet aastat, torkab silma, et töövõimetuspensionäride arv on peaaegu kahekordistunud ja jõudnud 22 protsendini vanaduspuhkusel olijate üldarvust. See arv ei sõltu niivõrd inimeste halvenevast tervisest. Marve Randlepp oletab, et majanduskitsikuse ajal püüavad inimesed kõik võimalikud sissetulekuallikad ära kasutada ja eeskätt seetõttu ongi töövõimetuspensionäre plahvatuslikult rohkem. Teisalt tuleb arve uurides välja, et töövõimetuspensionäre on 18–39 aasta vanuste seas 21 269 ja 40–54aastaste seas koguni 36 430. Pensionieale lähemal, 55–59aastaste hulgas on neid 22 724. Esimesed arvud vihjavad siiski puuetele, mis on tekkinud kas ravimatusest või mitmesugustest õnnetustest.
Muret teeb töövõimetute pensionäride suur arv ka teisel põhjusel. Soome statistikaamet osutab, et kuigi ka põhjanaabrite juures on rahvastiku vananemine märgatav, siis töötava elanikkonna arv hoopis suureneb – kui 2000. aastal käis tööl 2 589 000 inimest, siis mullu juba 2 682 000. Põhjuseks on 60–69aastaste varasemast agaram tööleasumine – neid on eri ametites kolm korda rohkem kui aastatuhandevahetusel.

Helsingin Sanomate andmeil on võimalik tööle tuua veel paarsada tuhat inimest näiteks pikaajaliste töötute seast.
Ka Eestis jätkab hulk pensioniealisi inimesi töölkäimist, kuid töövõimetuspensionäre on raske kui mitte võimatu kaasata.
Enim on pensionäre Põlvamaal (37,9 protsenti rahvastikust) ja Ida-Virumaal (36,6%). Samas on Põlva maakond ka see, kus 23 protsenti pensionäridest on puudega, kirjutab Marve Randlepp.
Pensionäride osa rahvastikust on väikseim Harjumaal (25,7%), Hiiumaal (27,5%) ja Raplamaal (27,6%).

Artikkel tekitas meenutuse nõukogude ajast seoses pensionitega ja pensionäridega. Panen kirja, kes teab, ehk noorematel huvitav.

Juttu kirjutades avastasin, et minu teadmistes on palju valgeid laike. Esiteks ma ei tea, millal hakati ENSV-s pensioneid maksma. Tean ainult seda, et vanaema Nete (1895-2004) sai 60-ndatel aastatel pensionit 12 rubla. See pidi olema peale rahareformi (1961) Vanuse järgi oli ta peale sõda st. kolhooside moodustamise ajal umbes 55 aastane. Ema mäletab, et tema vanemad olid külast viimased, kes kolhoosi astusid. Veel mäletan, et tema pension polnud kõige väiksem, sest teine vanaema sai mingi 9 rubla, sest oli kodune. Hiljem hakkas vanaema saama 14 rubla ja vist EV ajal tuli juurde 50 rbl. sovhoosis töötatud aastate eest.

Ema jäi mul pensionile 55 aastaselt st. aastal 1983. Et naised pensionit saaksid, pidi neil tööstaaži olema vähemalt 20 aastat. Staaž ei tohtinud katkeda, sest see vähendas pensionit. Alguses tohtis imikuga kodus olla kaks kuud. Hiljem aasta. Emal oli maksimumpension 120 rbl., sest ta oli enne pensionile jäämist töötanud spetsiaalselt maalrina kaks aastat, et saada suuremat pensioni. Peale pensioni maksmist ei tohtinud ta seaduse järgi enam töötada, sest siis poleks pensionit makstud, vaid ainult töötasu. Nii kasutati igasuguseid variante st. otsiti inimesi, kelle nimele töökoht vormistada. 
Ämm, kellel oli 10 last ja kes oli lastega kodus ei omanud vajalikku tööstaazi. Vastasel korral oleks ta saanud pensionile jääda 50 aastaselt kui oleks olnud töötanud 15 aastat. See kehtis naistele, kel oli vähemalt viis last. Sellepärast käis ta veel vanemast peast tööl. Peale pensionile jäämist töötas ta ikka edasi. Kelle nimel oli tööraamat, ei tea. 
Mehed said pensionile jääda 60 aastaselt. Äi, kes oli kaevur, sai maa-aluse staaži tõttu, mida pidi olema  vähemalt 12 aastat, pensionile 50 aastaselt. Muidu said kaevurid pensionile 55 aastaselt ja tööstaaži pidi olema vähemalt 25 aastat. Äia pension oli 120 rbl. ja ta tohtis töötada kuni 45 aastase tööstaažini. Arvan, et äi käis tööl vähemalt 65 aastani.
Oli veel teatud elukutseid, kus pensionile sai jääda viis aastat varem.

Kui meie isa suri, siis hakkasime vennaga saama toitjakaotuspensionit. See määrati vastavalt isa töötasu järgi ja maksti kuni laste 18 aastaseks saamiseni. Pension oli umbes 40 rbl. ühele lapsele.


Noppeid kooli konspektidest:

Hoolekanne Eestis

Ürgajal hoolitsesid hõimu viletsate, vanade ja vigaste eest teised hõimu liikmed.
Keskajal läks hoolitsus selle pereliikme kätte, kellele määrati pärandus. See pereliige võis jätta kirikumaksu maksmata.
Sellele vaatamata tekkisid kloostrite juurde  pidalitõbilad, süüfilisehaigete varjupaigad.
Seek (põdurate maja) oli koht, kus sai süüa ja tasuta peavarju. Koos nakkushaigetega elasid seekides vigased, kerjused, pimedad, kodutud, vanadusest nõdrad ja lapsed. Meditsiinilist abi ei antud, aga igas seegis oli vaimulik. 
Rikkad seeki ei läinud, neid põetasid  kodus nunnad, kes olid võtnud enda elu eesmärgiks haigete eest hoolitsemise.
1783 asutati Balti kubermangudes ühiskondliku hoolekande kolleegiumid, mis olid kohustatud hooldama vaestemaju, orbude kodusid.
1866 võeti vastu vallaseadus,mille põhjal pidi vald oma vaeste eest hoolitsema. Vallavaesed võisid käia külakorda ning talupoegadel oli kohustus anda neile peavarju ja toitu.
Niisamuti toimis seadus linnas.

Vaeste abistamise vormid:
abi andmine koju (jahu ja küttepuud)
perekondadesse hoolekandele paigutamine (vaeste oksjonid ja külakorras käimine) Abi andja sai maksusoodustust
hoolekanne asutuses (1870.ndatel hakati valdadesse rajama vaestemaju)
kerjamine (oma vallas või linnas oli lubatud)

1866 esimene kurtide laste kooli avamine Vändras
1883 - esimene pimedate laste varjupaik -kool 
1889 - asutati Jooma ja Auta Elust Päästmise Selts. Muuseas, seltsi 25 tegevusaasta jooksul loobus 450-st hoolealusest joomisest 15

EW
1925 hoolekande seaduse vastuvõtmine. Hoolekande alla kuulusid kõik isikud, kes vajasid abi kusjuures tuli silmas pidada, et abi ei ulatuks üle nende elutingimuste, milles elasid teised kodanikud, kes hoolekande alla ei kuulunud. Hoolekannet korraldas elukohajärgne omavalitsus.
Tekkisid Karskusliit, Punane Rist, Pimedate Hoolekande Selts, Kurtide Selts.
1935 töötas 28 lastekodu , kus elas 1620 last
Täieliku töövõimetuse korral maksti kaks kolmandikku aasta palgast, muul juhul arvestati teatud protsent
Riiklikku pensioni maksti sõjaväelastele, hiljem riigi ja omavalitsuse ametnikele ja õpetajatele ning tööõnnetuse tõttu invaliidistunud põllumeestele.

1940 aastal oli riikliku pensioni saajaid ligikaudu 15 000


8 kommentaari:

helle ütles ...

Väga huvitav ja hariv ülevaade. Mõtlesin ka selle peale, kuidas maksti pensioni ENSVs.
Minu isa õde (minu tädi), kes elas vanuigi meil, oli lastetu ja üksik, sai riigilt miinimumpensioni (suur see ei olnud, aga kuna minu tädi oli väga kokkuhoidlik, tuli kuidagimoodi toime). Miinimumpensioni saai(saab ka) minu õde, kes on elus tööl käinud ainult aasta. Tal on diagnoos "üldhaigestumine", sel ajal puude % ei määratud.
Seda tean ka, et minu ema sai 5 aastat varem pensionile, sest tal oli 5 last. Mõned aastatd enne pennsioni "tehti" talle suuremat palka, andes igasuguseid asendusi(ema töötas internaadikasvatajana). Kui pension oli määratud, siis töötas ta mõni aasta kooli sööklas koka- abina. Ma küll ei mäleta, kas pension säilis sel ajal. Ei usu, et ta oleks töötanud, kui pens oleks täielikult ära võetud.
Seda mäletan küll, et kui õpetaja tahtis pensionärina edasi töötada, siis mingil ajal võeti pens ära, jäi ainult töötasu. Edaspidi see vist muutus.
Minu vanaema tuli meile elama, kui jäi leseks (oli siis 63aastane). Tal oli olnud pikk tööstaaž ja hea palk, nii et tal oli päris korralik pension. Aitas selle eest tütre peret, ei pidanud oluliseks koguda. Ütles, et "ju te mind ikka maha matate".

helle ütles ...

* vabandan igasuguste näpukate pärast

Eve Piibeleht ütles ...

Huvitav ülevaade tõesti. Mäletan, et ka minu enamjaolt kodune olnud vanaema sai pensioni 18 rubla ja oleks laste toetuseta ilmselt nälga surnud. Ma ei saa siiamaani aru, kust tulevad legendid pensionäride kuldsest elust nõukaajal.
Ja kui natuke laiemalt vaadat, siis üle 90% planeedil Maa elavatest inimestest elab siiamaani riikides, kus puudub igasugune riiklik sotsiaalhoolekanne, pensionidest rääkimata.
Juba räägitakse ka üha valjemalt sellest, et tänu rahvastiku vananemisele Euroopas ei ole senine sotsiaalsüsteem enam jatkusuutlik (loe: raha ei jätku)

Emmeliina ütles ...

aitäh Helle mäletamast. Huvitav, kus su vanaema töötas, sest see pidi ju olema EW ajal.
Nõuka ajal jagati invaliidid gruppidesse (I, II, III)
Mul tädil oli III gr. aga ta ei saanud vist selle eest mingit raha, vaid käis ikka pensioni eani tööl, mis osalt läks EV aja sisse. Kõige tähtsamad olid ilmselt sõjainvaliidid.

Emmeliina ütles ...

Thela, arvan, et suur protsent eestlasi elas ikka peale sõda veel maal, eks see kasinus hoidis neil elu sees. Legendid tekkisid ilmselt just nendest 120 rubla ja fiktiivse töökoha kooslusest. Sest 55 naine oli täitsa töövõimeline veel ja siis tundus see max. pension nagu maast leitud, arvan.

kukupai ütles ...

Nii, mina mäletan ka sellest üsna palju...
Minu vanaema töötas pensionieas edasi ja üsna pikalt veel ning sai kogu pensioni ja palga kätte, ei võetud midagi ära. Aga algul oli ta pension ainult 35 rubla ning teatud aastate järel seda tõsteti, kuna staazi tuli juurde, nii et lõpuks oli 53 rubla. Mina sain samal ajal 45-55 rbl stippi ja elasime kahekesi ära küll.
Ema jäi mul 55-selt koduseks, ei läinud enam tööle ning tema sai küll maksimumi, mingil põhjusel veel lisa ka, nii et 132 rbl oli kokku.
Töötada tegelikult võis, ainult palk ja pension kokku ei tohtinud üle 300 rbl olla.
Invaliidsuspensionid olid ka täitsa olemas, gruppide järgi. Aga nendega oli siis nii, et kui töötamise ajal invaliidistusid, siis tohtisid edasi töötada grupile vastavalt osalise tööajaga ning palk ja pension kokku ei tohtinud olla suurem kui palk enne invaliidistumist. Kui aga noor sai grupi enne tööleasumist, siis sellist piirangut polnudki...
Maal mul üks tuttav sai küll ainult 12 rbl, sovhoosis polnud ju palka, mille pealt pensioni arvutada... Eks oma aiamaa hoidis siis hinge sees...

Emmeliina ütles ...

aitäh, kukupai, sain palju teadmisi juurde.
Ah hoopis 300 rbl. oli see piir, mille pärast need pensionäride mittetohtimise jutud olid kõrvu jäänud. Huvitav, küsisin emalt (1927), aga tema ei mäletanud, kuigi töötas pensionärina edasi veel mitmeid aastaid.
300 rubla koos pensioniga oli vähemalt naistele ulme. Lasteaiakasvataja palk alates 85, õpetaja alampalk veidi üle saja, arveametnik 80-120, kõrgharidusega ökonomist ja insener 150 jne.
need on mäletamist mööda 70-80 aastate töötasud.

Emmeliina ütles ...

leidsin veel ühest delfi artiklist, et 1970 oli pensionäride hulk viiendik elenikkonnast.
Suurenenud on pensionäride hulk just nimelt töövõimetuspensionäride tõttu: vanaduspensionäride arv oli aastaks 2010 suurenenud 2000 võrra, töövõimetuspensionäride arv 7000 võrra.