Agathast, Paddingtoni rongist, bussisõidust ja muust

.Kui viis päeva piirdub maailmavaade 43 maja (millest vähemalt kümme tuvastamata), kolme külavahetee (millest üks ei vii kuskile) ja päris pikkade päevadega, siis on laupäev see kompvek, mille kätte saamiseks on mõtet pingutada.

Olen oma teadmistes jõudnud niikaugele, et julgesin ette võtta kaks eesmärki:

sõita bussiga võimalikult oma küla ligidale

üle vaadata üks raudteejaam

Näpuga kaardilt jälgi ajades , õieti musta Railwai line joont liikudes sai selgeks, et lähim koht kuhu suunduda, on Moreton in March. Koos raudteejaamaga.

Õnneks oli perenaisel sinna kanti asja ja nii autotasime laupäeva hommikul mööda A4 29 minema.

15 miili umbes. Olin turistile sobivad objektid valmis peilinud, kuid seekord õnnetult. Nii jaapani aiad kui Chastleton House asusid piisavalt kaugel et jalgsi Moretoni tagasi tulek oleks võtnud palju aega.

Niisiis piirdusin eesmärkidega.

Kui mind kesk Moretoni väljakut autost maha lasti, siis alguses olin nati ehmunud. Liiga palju autosid laupäeva ennelõuna kohta.

Kuigi teadsin allikatest, et tegemist nelja krahvkonna kohtumispaigaga: Oxfordshire, Cloucester, Worchester ja Warwick.

Kohalikust Co - cooperatiivist joogipoolist varunud hakkasin lihtsalt mööda üht teed minema. Ruttu sai otsa, sest vastu tulid lambad. Ümber pöörd ja tagasi.

Kuna ma ei suutnud tuvastada mida see äriküla endast kujutab, siis hakkasin lihtsalt poode ja galeriisid kammima ja vanu maju otsima.

Ikka veel ei saa küll.

Kui ükskord linnakese i punkti jõudsin leidsin selle suletud oleva. See on küll naljakas, et suvisel rännuajal nii tähtis koht kinni. Kaart poe ees polnud ka esimeses nooruses.

Ostu tegin ka. Selllise õrna, mille paigutamiseks pidin kirikupoest jutest koti ostma. Antikvaarilaada tädi oli õnnelik. Mina ka.

Kirikupood asus linnakese kõige vanemas majas. Selle olin varem märkmikusse kirja pannud. Ja ühe maja leidsin veel, Charles I olevat seal peatunud. Loodetavasti.

Näed, meil vaesel Eestimaal pole muud kui Kalevipoja künnivaod ja hobuse asemed. Sekka mõni Karl XII istutatud tamm. Aga siin üks kuningas teise otsa.

Valmistusin raudteejaama kõmpimiseks aga üllatus tabas mind kohe. Jaam oli lihtsalt ühel pool küla servas. Nii lihtne see oligi.

Ma pole otseselt raudtee äärses majas kasvanud, mõned kilomeetrid ikka, kuid rong oli minu aegse lapse - ja koolipõlve lahutamatu vahend.

See aga siin pidi olema teadupärast üks Inglismaa vanimaid raudteejaamu. Vana hoone oli suletud. Pinkidel istusid inimesed, mis oli hea märk. No et mis nad muidu ikka istuvad...

Ja siis, poole kolme paiku teadustati: Rong London Paddington ilmub teisele teele. See oli ilus, nagu muusika. Loomulikult tekkis hetkeks kiusatus. Mis saab, kui minna ja lihtsalt istuda rongi. Kas toimub siis vastasrongis mõrv? Oh Agathe, oled mu päris ära rikkunud. Parem juba pildistada vana ja vaadata uut.

Ja kindlasti ronida vanale sillale.

Sest bussi väljumiseni oli veel aega.

Busse tuli poole viie paiku koguni kaks, mis tekitas mõttelist segadust. Mitte ei saa aru miks lahked inimesed keeleoskamatule nii pikalt seletavad. On ju kaks sõna: yes tähendab, et sõidab küsitud sihtkohta ja nõu tähendab, et ei sõida.

Aga nemad ikka iidamast aadamast ja pikalt ja laialt :)

Olin valmis palju raha välja käima. Jummel, poole tunnise sõidu eest 1.60. Poes saaks selle eest sändvitši või väikse Guinessi õlle. Suurt röstsaia ei saaks. Aga oleneb poest.

Bussi juhtis sõbralik naisterahvas. Kui juba tuttavas kohas Stows peatusime, tuli natuke kodust tunnet, aga Bourtonisse jõudes veel enam.

Ikkagi kolm kuud täis (kui vahepealne 12 päevane koduskäik välja arvata) ja neljas jookseb.

Küsimus: mis on kõige vajalikum asi, et veeta päev uues võõras kohas?

Vastus: 20 pennine, loomulikult