Vaikelu - Külaelu

Juba kolm päeva ja tüki ööhakust toimetasid Meiekülanaised kiriku sees ja ümber. Sekka mehed ka, mõni küll tudises kepi najal, kuid abiks ikka.

Pügati muru, istutati lilli, tolmutati lappide ja harjadega. Jäi mulje, et tulemas on mingi suur pidu või püha. Juhiks oli proua halli suure BMW-ga kes jagas käske ja lõi ise kaasa.

Kolmapäeva õhtupoolikul tekkis väiksele külatänavale paar autot, millest väljusid jaapanlaste moodi inimesed, fototehnika kaasas. Müüri tagant piidlejana tegin järelduse, et mingi filmi jaoks see kõik vajalik. Kuid kui õhtuhämus tuled ikka ei kustunud, siis jäin neljapäeva ootama.

Hommikul ilmusid töömesilased platsile. Mõisast tassiti plastist aiatoole ja laudu rahuplatsile. Pisikesed tüdrukud olid lappidega platsis ja nühkisid neid hoolega. Kõige tipuks toimetas tagumise maja proua kohale suure valge pitsidega laudlina. BMW proua tassis suurt kohvitermost.

Enne kella kaht hakkasid kitsale tänavale tekkima autot millest väljusid pidulikult riietatud vanemat sorti inimesed. Lihtsad, prouad suvekleitides ja kübarateta. Noor mees, kitarrikott kaenlas võttis rahupaigas istet, harutas pilli kotist ja hakkas sõrmitsema. Kell kaks punkt hakkasid kiriku kellad lööma. Tumedast, lintidega autost väljus kaunis beežis pikas kleidis tütarlaps ja ontlik jaapani noormees (ma ikka arvan, et jaapani) ja suundusid kirikusse. Rahuplatsilt kostis endiselt vaikne kitarrimäng. Uudistajaid ei olnud (peale minu)

Pisike britt lõpetas oma une. Manitsesin teda ontlikult käituma, sest olla osaline rahvusvahelisel laulatusel, mis sest et oma aias, pole igapäevane asi. Kirikust kostis laulu millele sekundeerisid kas mõisa labradori.

Kell kolm hakkasid kellad uuesti lööma. Kõigepealt väljus aastates härrasmees fototehnika kaelas. Siis noorpaar ja veel paarkümmend rahvast. Algas fotosessioon. Oli huvitav, sest härrasmees piilus vahepeal manuaali ja kutsus selle järgi erinevaid gruppe moodustama ümber pruutpaari. Mulle hakkas see mõte lausa meeldima. Alati on häda, et kes jääb ja kes saab - pildile. Miks mitte siis viia sündmus läbi nagu vanasti, mille käigus valmisid tõeliselt kunstipärased pildid.

See protsess võttis omajagu aega ja tasahilju suunduti kiriku kõrval olevale platsile. Prouad suupistevaagnatega ja koogikorvidega ja noored mehed joogiklaaside kandikutega. Müüri taha mõisa poole olid ilmunud paar teksades näitsikut, kes pruuti teadsid - tundsid ja seebikarbiga pilte klõpsasid. Ju neid ei peetud pereringi kuuluvaks. Tahtsin nii väga üht härrasmeest pildile saada, aga ei õnnestunud. Nimelt moodustus tema pidurõivakomplekt valgest triiksärgist, mustast kuuest, erkrohelistest põlvpükstest ja tumedatest põlvikutest. On minu vanad silmad kõike näinud, aga sellist rahvariiet mitte.

Kõik toimus väljapeetult juteldes. Kui meie aeda lendas šampusekork olin osalusest meelitatud. Pisibritti tähtis sündmus ei häirinud. Tema huilgas rõõmsalt aias ja tagus klotse kokku. Transportisin ta igaks juhuks toa poole, sest peoplatsil olevad inimesed olid paremal vaateplatvormil kui meie. Nimelt kõrgemal ja meie aed neile kui peopesal näha. Minu positsioon aga vilets ja madal ja kiviaiaga piiratet.

Kuna midagi ei juhtunud otsustasime väravast välja kulgeda ja kanu söötma minna. Pisike, nii viie aastane jaapani poiss pissis maja ääres. Huvitav kuidas need teised selle probleemi lahendavad?

Küla oli endiselt vaikne.

Ja siis juhtus teine ime. Saime oma saiaraasud kanaaeda puistatud kui kanade omanik, kodumajutuse perenaine viipas meid ja kutsus teed jooma. Oma terrassile. Mulle toodi kaunis maalitud kruus piimaga inglise teed. Arendasime vestlust. Kui teil on vähegi kujutlusvõimet, siis andke minna. Mina oma kümne ingliskeelse sõnaga ja lahke keskealine paar. Kõik sain teada. Naine Julia, mees Mark, lapselaps tüdruk ja kolme aastane. Koerad labradorid Ben ja Bel (vist)

Majutuses praegu kaks perekonda. Ise rääkisin, et holidei läks bjuutifuul ja nende aed on bjuutifuul ja vaade veri guut ja tee ka veri guut.

Kiitsin roose, mille sordi nimi rubiin (Julia näitas sõrmuse kivi peale)

Kui kombeid uskuda, siis olen vähemalt ühte peresse omaks võetud.

Küll oleks rääkinud, kui oleksin osanud!