Kirbuturg - kirpudeta

Nüüd võin teile täie tõsidusega väita, et olen Oxfordis käinud. Mis sest, et ainult kirbuturul ja mitte ülikoolis. Väike naerukoht.

Tegelikult ma ei tea, miks seda kohta niimoodi kutsutakse. Kirbuturg või täika. Kas sellepärast, et vanadest asjadest võib kirbud saada. Ja täid?

Kuna igas väikeste lastega peres tekkib asjade ülejääk otsustas perenaine suurpuhastuse korraldada. Sõitma hakkasime pühapäeva varahommikul. mahtusin lahedalt esiistmele, sest taga troonis ratastega Pluuto, laulev Miki Hiir, titetool ja käru ning veel tuhat pisiasja.

Kohale jõudes võttis meie auto vastu vestiga ametimees, kasseeris 10 naela ja juhatas platsil väga hea koha. Servmise. Olime ka väga varajased. Siis käis kõik nagu proffidel!

Kokkukäiv laud välja, asjad peale, riidestange kokku, riided riidepuudega peale, aja äraelanud muusikakeskus auto katusele ja neljarattaveokid kõrvale.

Need läksid kohe kaubaks. Lepatriinumotorratast ei võetud isegi karbist välja. Muidugi hind oli ütlemata odav. Aga ostja-vanem mees otsustas ikka kaubelda. Lõpetas siis, kui teine ostja välja ilmus.

Noored, tumedanahalised poisid said oma kollektsiooni täiendada jalgpallisärkidega ja jalanõudega.

Lõpuks tuli paus ja võisin ringi vaadata.

Milline meeldiv rahvaste paabel! Polnud ma ju kunagi ühelgi täikal peale Balti jaama oma käinud. See polnud just meeldivaim paik just oma haisvate putkade poolest. Aga siin toimus kõik värskes õhus. Vaatlemise tulemusena olin varsti kogemusrikkam.

Kui midagi meeldivat näed, siis osta kohe, muidu jääd ilma.

Riideid osta neid, mis stangedel ja valdavalt jälgi müüja suurust ja vanust ja stiili. Siis saad kiiremini. Muidu lihtsalt mattud selle laviini alla ja kaotad huvi.

Palju pole mõtet ühesugust krabada.

Kõnni süsteemselt ja mitu korda, ära torma ühe leti juurest teise juurde.

Kuna väljas valitses briti suvi, oli valdav kaup suvine. Peale suurt vaevategu õnnestus leida paksem pullover, sest mis parata kui mul on kogu aeg külm!

Stangedel rippuvate riiete hinnad olid üks või 2 nael. Tublimad kodus hinnakleepsud külge pannud. Oli ka kallimaid rõivaid.

Kastides või maas sobrades võis leida 50 penniseid asju.

Aga siiski peamise pehme kauba moodustasid laste riided ja jalanõud.

Teine, levinum artikkel olid muidugi mänguasjad. Tillukesed, suured ja suuremad alates mootorratastest ja lõpetades teiste liikuvpargi sõidukitega. Vähemalt nende hindade juures ei pea küll ostjate lapsed alaväärsuse all kannatama.

Mina piilusin lasteraamatuid. Laulvatel polnud patareisid. Kohe ei osanud osta, hiljem olid tervemad ja paremad läinud.

Hommikused müügiüllatused panid turtsuma: tädikesed müüsid veine. Ausõna, oli punast vermutit ja veel midagi. Kui kujutlusele tiivad anda siis kas see kraam oli ikka aastatega paremaks läinud. Igatahes hiljem ma enam neid ei näinud. Tühje viskipudeleid müüdi ka.

Mul oma salanõrkused. Sinise dekooriga lauanõud ja igasugu romantilised toosikesed ja vaasikesed. Küll on hea, et kaine mõistus võidutses. Kujutasin ennast lennuki poole astumas, supitirin kaenlas ja matsin plaani eos maha.

Teine nõrkus ei lasknud ennast kaua oodata. kaks noormeest olid koos muu trääniga täikale tassinud mitu sahtlit , millede sisu pani ahhetama: igasugu kette, võrusid ja kilinaid kulinaid segi traadijuppide, pesulõksude jm. mittevajalikuga. Kogu asjast jäi mulje, et vanatädi pärandus - varandus toodi sortimata turule. No ma siis harutasin endale ka mõne kulina.

Peksa pidin ka saama. Nimelt müütas meie vastas olnud paar igasugu lasteasju. Kui pildistama hakkasin, et üldmuljet saada ja põnevaid persoone otsida, siis näitas mees minu poole rusikat ja tema kehakeel ütles: katsu sa mind pildistada.

Hiljem kuulsin neid naisega vaidlemas. Tundus poola keel olevat.

Sellepärast olin pildistamisega ettevaatlik.

Muidugi olid siingi mitme meetri pikkusi lette uue kaubaga, mida meil turukaubaks kutsutakse. Need polnud põnevad ja ei kutsunud ostma.

Tagasi läheksin sinna kindlasti veel. Kogemuste võrra rikkamana.

Siin mõned põnevad nn. hõlma alt tehtud pildid: