Koht, kus ei loe

...ei rahvus, sugu ega vanus.

Loeb ainult iseenda olek - toimetulemine või toimetulematus valuga. Nii ihus kui hinges.
Kui lifti sisenedes üheteistkümnenda nupu peale vajutad, siis sõidad peaaegu lõppu st. taevale ja tähtedele lähemale. Vahest tahaks näha (nagu noorpõlveraamatu "A nagu Aabel" liftipoiss), mis on seal veel kõrgemal. Võib olla kunagi saab see ka teoks.

Enne ust, kui siniseid susse saabaste peale tõmbad, võid juba mõnd nägupidi tuttavat kohata. Ja võid teretada, naeratada ja pärida - keegi ei pööra pead kõrvale, sest mure tahab välja murdmist.
Oleks vaid kuulajaid. Asi seegi, kui saad kübeke kaasa aidata - on kohti, kus aeg saab teise mõõte.

Selle kahe ja poole kuuga on mulle järjekordselt peale pandud õppimise aeg. Mõtlesin, et kuna tükk maad juba seljataga, siis peaks tarkust jätkuma. Aga võta näpust. Ikka tuleb elu ise sind õpetama. Elamise kunsti ja seda teist ka.

Igaühel meist on oma lugu - oma esivanemate, vanemate ja lapsepõlvelugu. Oma ajakõvera, oma rõõmude ja muredega. See talvkevad õpetas mulle, et igaühel meist on lisaks veel oma haiguslugu. Oma tõusude ja oma mõõnadega. A 4 formaadis rohelise kausta sees, mida ratastega käruga transporditakse. Ausõna. Lood sõidavad lõpuks või vahepeal arhiivi oma lugu elama.

Seni aga valitseb argipäev. Oma igapäevarütmiga, milles vahetuvad nii tulijad kui minejad. Ja muidugi need, kes kogu sellel kooslusel kogu aeg silma peal hoiavad. Ei oska neid isegi kellekski nimetada, võib olla tundub vanaaegne /halastajaõde / sobilik. Nad teevad oma tööd. Kellel õnnestub see paremini, kellel mitte nii hästi - meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi.
Aga mida ma ei näe - see on halastamatus ja hoolimatus.

Äkki ma ei oska vaadata, tabureti pealt paistavad asjad teises valguses kui voodist. Hea, kui iga voodi kõrval oleks vähemalt üks taburet, kus keegi istuks, kuulaks ja avitaks. See on see, mis üle jõu ei käi. Või käib?

Kui hilisõhtul lifti sisenedes esimese nupu peale vajutad, siis sõidad peaaegu alla st. maapinnale lähemale. Vahest tahaks näha, mis on veel seal madalamal. Kas elavad seal maa-alused, nagu vanaema muinasjuttudes. Kas kaevavad nad kodus Ebavere mäe alt kulda ja kas neil on seal oma linn?

Aga senikaua kui pole veel sinna jõudnud kõnnin läbi pargi, kus paks vana häbematu isapart emalinnu eest minu visatud saiatüki ärastab.

On valgem ja õhus on kevadet.