Reede, 19. märts 2010

Oma olemine

Kord mõtles minna üks ema,
kui lapsed magasid,
kord mõtles minna üks ema
lapseaastaisse tagasi.

See oli õhtuhakul,
siniroosakas videvas,
kui ta viivitas lävepakul
oma päevade pidevas.

Ta kohendas tekke kahel,
kes und nägid teki all,
ja oli kahevahel,
kas on aegagi minna tal.

Siis avas ta korteriukse -
ja oligi õige viiv.
Õhtupilvede valgusetukse
oli kutsuvalt eilsesse viiv.

Kui uks sai lükatud valla,
siis kõik äkki võimalik näis:
ema ruttas treppidest alla.
Nagu aastate astmeid ta käis.

Läks alla ja väljus majast,
kus suikus ta tänane päev.
Nii hõlpus on lahkuda ajast,
kus ainsamgi viiv pole jääv.

.....

Kuid ometi hüütakse "Ema!"
Nagu lambi tas süütaks see...
Aga tema ei hüüdnud ju...Tema
on see, keda hüütakse!

Tõstab näo ka see kallis kuju
seal päikesevihu sees...
Kõik üksteisest läbi sujub.
Igavik on ta ihu sees.

Oi kutset, mis viib läbi aja -
kojulendamist sulelist!
Oh lapsi! Neil ema on vaja.
Oh turteltulemist!

/Ellen Niit/

3 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

by the way, läksin Su Ellen Niidu luuletuste peale apollosse ja ostsin kohe tema kogu täiskasvanutele:)
ja kui juba ostmisesk läks, siis ka ühe Hando Runneli lasteluuletuste kogu ja siis jessenini väikse luuletusetkogu....

no et Sa lihtsalt teaksid, kui palju võivad erinevad blogid erinevaid kontvõõraid mõjutada....

mul on hea meel!

Emmeliina ütles ...

Ellen Niit on ka pesamuna (märtsipoisi)lemmik, sellepärast otsisin just tema luulet.

Ükskord lugesin Niidu kohta, et parimad mõtted ja luuleread tulid tal nõusid pestes. Küll on hea, et sel ajal nõudepesumasinat polnud :)

mul on samuti hea meel ja mõte, et "noortekates" võiks lemmikluuletusi lugeda saab üha rohkem jumet.

Anonüümne ütles ...

Tere,

ilusaima ja suurema osa olete jätnud sisestamata kahjuks.

Kairi