Igaühel on ju, igaühel on ju...

...üks kord aastas sünnipäev!

Kallis Juku Ruts, kasva suureks, meie kõigi rõõmuks!

Järgnev lugu on kirjutatud aasta tagasi:

UUEKESE SÜND 29. märtsil 2009

Kui tagasi vaadata, siis märtsikuu lõpus KÕIGE KÕIGE on loomulikult Uuekese sünd. Väga tähendusrikas selle juures oli, et kogu meie pere oli sünnihetkel vennanaise sünnipäeval. Nii me siis seal hoidsime pöidlaid ja ennustasime, sest tita sugu jäeti saladusse. Päev algas aga sellega, et pool kolm öösel helises mobla. Magasime siis veel ainukese lapselaps Johannaga, kes oli koos isaga meile külla tulnud, minu suures voodis. Haarasin telefoni, kus Poeg3 värisev hääl teatas: Tants hakkas peale. Hiljem mõtlesin selle lause üle. Eks ole see pereelu-kooselu tõesti nagu lõputu tants, erinevate rütmidega muidugi. Selgus, et nad juba 40 km kauguselt kiirabiga haiglasse jõudnud. Ei tahtnud toas rääkida, hiilisin koridori ja muidugi koperdasin pimedas koera otsa. Hommikul Poeg 1 naeris, et on ikka siin ööd: telefonid helisevad ja koerad kiunuvad!
Terve päev ei juhtunud midagi. Mis minu sees toimus jäägu minu sisse.

Igatahes kolmveerand kuus kostis telefonist: Olemas, tulge vaatama. Kuna olime haiglast vähem kui kilomeetri kaugusel ja lubati, läksime kõik. Neid emotsioone on raske kirjeldada kui nägin poja süles tunnivanust last, tillukest meest.

Nalja sai ka. Vanaisa oli vennapoja plätudega kohale tormanud. Vaene ämmaemand oli ikka päris ehmunud, kui kõik see kümnene kamp (kaks last ka) sisse hiilis.

Pildid on tehtud järgmisel päeval perepalatis, kui minu süles pole mitte ainult Uueke, vaid juba Johannes Rudolf.

Kallis lapselaps, vanaema armastab sind nii väga!