Vanaema ja vanaisa kohtumine

Mida teeb üks naesterahavas kui ta on kodust ära olnud järjest 28 päeva? Arvate, et loomulikult koristab. Ei, mu sõbrakesed. Seda oleks teinud mu vana "Mina" ja teinud väga põhjalikult, no nii nädal aega ja 10 tundi päevas :(((

Uus "Mina" alustas sellega, et pöördus tagasi oma vanasse kehasse, st. vee ja saunaparadiisi. Pärast kaht ja poolt tundi vana branne seltsis küll auru - soola-aroomi ja muidusauna, mullivannis ja jugade all sulistades ehmus keha meeletuks. Ta oli need mõnud täiesti unustanud. Sellepärast muutus aga ülbeks ja tahtis veel ja veel. Nii tuligi talle järjekordne kuukaart muretseda, sest selle meiemaise suvesooja usk konutab veel lumevangis. Andku siis senist sooja "Aqva"!

Hiljem said kodumetsa sinililled oma silmaga üle kontrollitud ja külaradadele väike tiir peale tehtud. Muidugi vanade brannede seltsis, sest juturattal oli rihm peal.

Tuppa taganedes tulid tolmurullid uksel vastu. Kõtt, teie, tõrjusin need osavalt kapi alla. Klaveri kaane puhusin lihtsalt tolmupuhtaks ja telekaga polnud asjagi. Las teine konutab ja puistab nato-uudiseid. Mis see minu asi on. Kalendris tuli lehte vahetada ja tõdeda, et on 23-s ja Jüripäev. Sellega seoses lubasin ühe noorpõlve tagasivaate:
Kodualevis toimis kõrvuti keskkooliga sõbralikult maakutsekool, kus meie, koolitüdrukute arvates palju popimad poisid, kui keska nohikud. Kevadel kulmineerus kõik Jüripäeval, mil kobedamad nendest ratsahobuste seljas ja tõrvikud käes staadionile ratsutasid, et seal siis suur lõke süüdata. No kes poleks sel ajal meist tahtnud Agnes olla. Või vähemalt Ursula.
Hobuse selga ma ei saanud (keegi ei saanud), kuid "oma poiss" oli minulgi. Lõbus, rõõmsameelne, kõiki naerutav, lühikest kasvu ja üldse mitte klassikaline iludus. Tantsis hästi ja (vähemalt avalikult) ei vilistanud välja mu laule ja kitarrimängu. Miks ma sellest nostalgitsen, neid vana aja poissõpru ei jaksa kahe käe sõrmedel üles lugeda :P

Aga vaat sellepärast, et just sedasama meest sai saunas kohatud. Oli kauni tütre, väimehe ja lapselapsega. Ja muuseas, tema tundis minu ära, mis iseenesest ju hea märk on naisterahva puhul. Mõnusaks ja humoorikaks on jäänud siiamaani. Rääkis, kuidas registratuuri näitsik kõigepealt küsis: kas teile pensionipilet??? Mida peale hakata teadmisega, et igale, alla kolmekümne naisele on indiviidid 50+ pensionärid. Ainult millegipärast valituteni asi ei jõua?

Muide, olen teda vahetevahel kaugelt kohanud, mitte ujumispükstes, vaid prillidega ja õppesõidu autoroolis. Töötab samas kutsekoolis, kus ise õppis. Õpetajana. Ja elab vanemate majas. Mina nimetan seda järjepidevuseks. Ja see sisendab kindlustunnet.