Laupäev, 20. märts 2010

Rikkus

Üks Kaamose viimastest lugudest ei lase lahti. Nimelt see lastevanemaks olemine. ("Tasuta, ei tähenda....")

Kogen seda kogemust 34 aastat ja ei jõua tükati "puile ega maile".
Vahel on kõik nii hästi ja siis nii pahasti, et lähen metsa ja ulun kuu poole. Lisaks neljale pojale on nüüd mustrisse lisandunud neli naisterahvast (õieti viis, sest vanem poeg juba teisel katsel) ja neli lastelast.
Mõtlen hirmuga, et koorem kasvab ju kogu aeg.
Kas ikka on nii, et kellelegi ei panda rohkem, kui ta kanda jaksab? Miks k....radi pärast vaatad mõnda, kes lihtsalt hõljub läbi elu, kadedustundega?
Peaks ju lapsed olema emade suurim rikkus, aga miks sellega kaasneb nii palju muret?
Kas eesti keelne sõnapaar "laste muretsemine" on meile esiemadest sisse kodeeritud. Et kui muretsesid lapse, siis saad kõik mured elu lõpuni. Loomulikult saad ka kõik rõõmud, sest on ju "rõõm ja mure kaksikvennad".

Ainus pääsetee on keskenduda rõõmudele ja siis saab jälle kahe jalaga maas olles endale öelda - "Kõik läheb mööda."

Kui oled kas õnne tipus või kui oled sügavas augus, siis aitab see lause, vähemalt minul, oma elukangast edasi kududa. Seda kirjum see tuleb ja olen tähele pannud, et eriti kaunid on meie esiemade eredad rahvariidetriibud, kui sees on tumedad toonid. Taustaks, aga mitte põhivärviks.

14 kommentaari:

päevalill ütles ...

Õnneks on Sul kõige tähtsam paigas-kui ka tumedat tundub vahel rohkem,on see siiski säravale taustaks.Aga see kandmiseks antud koorma suurus ei ole minul küll selgeks saanud ja kui siiani pole,kas siis enam saangi.Ma ei pea muidugi silmas vaid ennast.
Tööleruttaja tervitused!

Bianka ütles ...

Kullapai, mina olen siin üsna väheste kogemustega. Mul vaid üks laps. Võib-olla see kõik paistab teisiti, kui neid rohkem on. Võib-olla oled siis rohkem ema, nagu sina ja Kaamos. Minu seisukoht on siiski, et kui lapsed on täiskasvanud, siis nad lähevad oma teed. Kui ajad on rasked, siis kodukatuse all on neile alati koht olemas. Kui aga probleemid kunagi ei lahene, ja ema-isa peavad alati laste pobleeme lahendama...

Laste saatusele tunneme me kaasa (oh, kui väga!), aga me ei saa nende elu elada. Me saame neile anda vaid juured ja tiivad. Edasi peavd nad ise minema, nii heqs kui halvas.

Kaamos ütles ...

Ma ei tea, kas kellelgi on veel meeles vist kümmekond aastat tagasi laineid löönud lugu nelja lapse emast, kes tahtis oma lapsed lastekodusse panna, sest "laste ema olla ei olegi igavene päikeselisel lilleaasal istumine keset tantsivate ja laulvate lapsukeste ringi".
Tsitaat on ülimalt tinglik ja annab edasi vaid tema kurtmise sisu.
Kui mul on oma lastega olnud raske või väga raske, siis tuletan enesele seda (andku mulle lehmad andeks!) lehma meelde ja ajan selja sirgu. Kui ma ka kõike ette ei teadnud mis laste kasvatamisega kaasneb - nii lausloll ma ka ei olnud.
Tegelilkult on laste rasked hetked kogu aeg vanemate kanda, ka siis, kui lapsed seda ise ei tea ega taha. Ei saa kuidagi tuimalt õnnelik olla, kui armsal inimesel on halb. Muidugi ei lahenda vanemad laste probleeme, kuid kaasas kannavad neid ikkagi.
Vähemalt mul on see kogu elu nii olnud....

Emmeliina ütles ...

Päevalill hea, kui ikka kümneid kordi oled endalt küsinud: miks minuga? siis lõpuks vastad: aga miks siis mõne teisega. Maailma hästikavatsetud plaan on lihtsalt niimoodi teostatud, et ainult need on õndsad, kes vaimust vaesed. Teised peavad ikka oma risti kandma.

Kallis Bianka, ühega lihtsalt saab kiiremini ühele poole (noorelt eriti, siis jõudu rohkem), aga see natuke mul naljana öeldud, sest tean vanu emasid, kes oma 50 aastaste lastega koos peavad nende mitteõnnestunud elusid praavitama.
Aga selles on sul õigus, et juured ja tiivad need kõige olulisemad on.

Kaamos, eile ütles Aunaste saates Maaja Kallas ka umbes nii, et need naised, kes on suured egoistid ja tahavad ainult ja ise olla, need olgugi üksi ja lastetud.

Aga natuke ajan seda naiste väsimusvastutust meeste süüks ja praeguse aja märgiks. See ju inimloomuses, et keegi peab lihtsalt süüdi olema.

soodoma ja gomorra ütles ...

Lapsena ei meeldinud mulle kohe kangesti, kui ema vahel keset kõige suuremat naeru ja lärmi vahele torkas, et "pill tuleb pika ilu peale.."
Sest enamasti kippus tal õigus olevat.

Kui enda suuremad poisid sündisid ja väiksed olid, siis jälle ei tahtnud kuidagi uskuda, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured.

Mida edasi,seda enam hakkab kohale jõudma:)

Emmeliina ütles ...

kulla soodomakomorra, lugesin just täna su blogi ja sain teada, et suure pere ema oled.

Pöörasin selle "pilli" lause juba ammu enda kasuks. Pill = pidu. See üldse väga imelik vanasõna ja mindki lapsena mõjutanud. Nagu ei oleks tohtinud üldse rõõmus olla :((

soodoma ja gomorra ütles ...

Mina jälle lugesin ja silmad suured peas, et Sul neli poega!?!?

Ma kohe mõtlesin, et kas tellimuslugu saab:)?

kuidas miniad majja tulevad, kas üks minia meeldib enam kui teine, kas emana näeb ära, kui suhtel pole perspektiivi, kas poja (poegade) emana pääsed lastelastele harvem ligi, kas lapselapsed on midagi muud kui lapsed, kas pojatütred on enam oodatud, kui nende pojapojad ja nii edasi ja nii edasi....

Emmeliina ütles ...

mõte muidugi tore, aga vaat, eks selle blogindusega ole nagu nende elus olevate inimeste nn. elulooraamatutega - kes ikka tahab, et teine temast mitmes valguses räägib. aga kui aega on, sirvi mu vanu, sealt üht teist ikka koorub

helle ütles ...

Mind on ka alati lohutanud, aidanud paratamatusega leppida just see lause "Kõik läheb mööda" - "Kaikki menee ohin", nii hea kui halb.
Kui kerge hakkab südamel mõeldes, et miski pole igavene ja meie ei saa sinna midagi parata. Fataalsuse tunne, jah.
Aga leppimine sellega ei tule kohe, aga ta tuleb. Kes ei suuda paratamatusega leppida, see teeb endale väga palju liiga.
Ja üks minu hea sõber kordab alati, et ei tohi lasta teiste muresid on südamesse, mitte et empaatiline ei peaks olema, aga ennast säästev küll, sest läbipõlenenuna pole sinust ka kellelgi teisel kasu, rääkimata iseendast.

Emmeliina ütles ...

aga ikkagi, sjgelle, on kurb mõelda, et need ilusad hetked ka mööda lähevad :(

helle ütles ...

Muidugi on kahju, mis siin rääkida. Kahju, et elu saab ükskord otsa.

Udo ütles ...

Hiljuti kerkis minu jaoks üles küsimus sõprusest. Et kas sõbrad peaksid teineteise eest hoolitsema ja toeks olema. Et sõprus oleks kui müür maailma raskuste eest. Või on sõber see kellele saad avada oma maailma ja kuulda mis ka teine inimene sellest arvab, ilma hirmuta hukkamõistu ees. Teadmisega et sõber ütleb välja kõik, ka see mis tema arvates valesti on.
Mina jõudsin järeldusele et mõlemad on vajalikud.
Kui selle küsimuse üle juurdlesin, tuli meelde see Sinu postitus siin ja leidsin palju sarnast. Ka lastega on nii et ilma hoolitsuseta kohe kuidagi ei saa. Kui aga jääda lapsega ainult hoolitsuse tasemele, siis juhtub see nagu isegi kirjutasid

sest tean vanu emasid, kes oma 50 aastaste lastega koos peavad nende mitteõnnestunud elusid praavitama.

Ka hoolitsemine ei tohiks olla müür ümber lapse ja vanema, vaid peaks olema suunatud sinna et laps on omaette maailm. Me saame olla temaga avatud, kuulata tema arvamust ja öelda talle enda oma. Kuid me ei saa talle öelda kuidas oma elu elada.
Minu arvates on nii et naised on rohkem hoolitsuse poole peal ja mehed avatuse poole peal. Vaatan oma naist. Tema ka ikka püüab meie täiskasvanud lapsi emalikult suunata. Ütlen talle et ta ei suunaks. Et ütleks, mis tema arvab, kuid otsustused peavad nad ise tegema. Siis ongi et ema hoiab lapsi kaitsva tiiva alla, isa aga tõukab neid maailma laiali. Mõlemat on vaja.

Kui tuleb aeg kus me enam ise hakkama ei saa ja lapsed meie eest hoolitsevad, nii nagu kunagi meie nende eest hoolitsesime. Siis on see vahe tunda. Kui oleme lapsi kasvatanud vaid hoolitsuses, siis hakkavad ka lapsed meiega nõnda käituma. Sundides meid elama nende reeglite järgi. Kui oleme neid kasvatanud ka avatuses, annavad ka nemad meile ruumi meie endi jaoks.

Emmeliina ütles ...

Lp. V.August
Järjekordselt pean nentima, et iga sinu öeldud lause on läbimõeldud ja lisada poleks nagu midagi.
Aitäh nii põhjaliku teemaarenduse eest.
Kui ainult jatkuks neid hoolitsevaid emasid ja avatud, mõistvaid isasid.
Indrek Tarand pildus ühe ütleusega: miks ei ole Aasta Ema ega Aasta Isa ühest perekonnast?

Udo ütles ...

Sellepärast pole ühest perekonnast et keegi meist pole täiuslik. Mina ka ei ole. Aasta Ema ja Aasta Isa ka ei ole. Seepärast pole küsimus selles kes meist on puhtama hingega. Vaid selles kas püüame oma ebatäiuslikuse eest põgeneda, või läheme sellele vastu ja püüame aru saada. Laste ebatäiuslikusest ka.