See oli ütlemata tore seiklus

  Kui ei oleks olnud Rasmust st. PO 2, siis oleksin ma Maabranne ettepanekuit utoopiliseks pidanud. Poeg oli hooandjaks ja nii ma Tenerifele maabusin. 

Praegu pakin viimaseid riismeid, siin on kell 7.30 ja väljas tõeline pimedus. Aga loomulikult soe. Väikesed kingikesed kohaliku magusa näol on kohvris, paar odavveini ka kenasti turvatud ja kui toapapud peale hommikukohvi kohvrisse saavad, siis peaks kõik olema. Telefoni panin laadima. Hea, et suurema kohvri saan pagasisse anda.

Teine, st. äri/lennukikohver (loomulikult pojalt, hiigla peen ja mugav)sisaldab mütsi ja pleedi (maabun arvatavasti talvises Eestis), natuke näksimist (ikkagi seitse tundi). Vee ostan lennujaamast, siis pole neil midagi vinguda.

Eile lõpetasime Maabranne ja tema kliimapagulasest õega tänusöögiga. Kuna ilm läks vihmaseks, tuuliseks ja külma, vabandust sooja alla 20, siis valisime lähedaloleva hotelli buffee söögi (kõik hinnas ja kolm tundi) Noored tassisid ette ja mina muudkui sõin/ jõin. Teised muidugi ka. 

Õhtune ajavahe ja reisiärevus ei lasknud unel tulla. Olen täheldanud, et kui reisin saatjaskonnaga nagu täna, siis on ärevus suurem. Mina oleksin muidugi taksoga kohalikku bussijaama läinud, mitte kilomeetrit mäkke, aga MB kokkuhoid kaunistab. Võib olla saan ta veel kohvitamise ajal ümber näpu mähkida. Sõita lennujaama tuleb nii või teisiti kahe kohaliku bussiga, kokku kindlasti tunnike.

Siinsed turvajad võivad olla karmimad, kui Tallinnas. Peale läpaka ja kaabu ei peaks miski nende tähelepanu äratama, aga mine tea.

Öösel ühe paiku peaksin Tallinnas maanduma, kui ikka jumal annab. Seal ootab mind Rasmus ja siis algab muidugi teine elu.

Kui ma enda ütlemata edevad pildid ükskord arvutisse saan, siis ei jäta neid näitamata. Soe kliima teeb imet. Lisaks iga päev 10 000 sammu paneb enda üle uhkust tundma. 

MB jääb märtsi lõpuni. Kindlasti tuleb talle veel Päevakülalisi. Mart Normet muidugi mitte :))))kuigi võiks. 

Nüüd lõpetan, kell hakkab kaheksa saama, turvakodust väljumiseni on jäänud neli tundi.