Päev
Lähenesime rannale nagu vaenlasele- hiilides ja peaaegu käpukil. Kell juba lõunas ja Dorothea ei andnud alla.
Saime kuidagi kividele kügelema. Päike paitas, ookean saatis valgeid laineid musta randa. Päevitajaid oli ka. Korraga otsustasid neli neidist vette minna. Topless ja puha. Küll oli kaunis! Kahju, et mina pole kunagi noor ja ilus olnud. Või vähemalt ei mäleta.
Päike küttis. Kaks noort noormeest, suured kummirõngad ümber lubasid ennast lainetel kanda. Neil oli lõbus. Meil ka.
Kaunis vanapaar sättis rätiku proua valgete pükste alla. Veidikese aja pärast suundus härra lainetega võitlust sooritama. Minu armas MB (maabranne, kes aastaid arstinduses abi andnud) oli paanikas. Et kas tuleb või ei tule uue lainega välja. Tuli. Muidugi härra võitis selle kahvatu Dorothea ja maabus veidi aja pärast ona kauni kaaasa kõrval. Oehh, kadedus on mu nimi.
Mb küsis, et kas tahaksin proovida tantsida tuules mustadel laavakividel lainetega võidu. Õnneks on tal huumorimeel säilinud. Korraks tundus, et võtabki seda tõsiselt. Otsis mulle laugjamat ja mugavamat teed ookeani -umbes nii, et viiskümmend kivi ruutmeetri kohta. Oi kuidas ma armastan ookeani!
Imeilus oli. Ookean loksub teistmoodi kui kodumeri. Salakavalamalt. Tule tagasi, tule tagasi...
Ah jaa, käisime vaatamas minu palvel mida saab 35 raha eest päevas õnnelike hotellis. Basseini koos lõunaga. Iigav, aga hetkeks sai snoob minus võidu. Kaotas loomulikult.
Saime 5000 sammu ja koju õllele. Palmid kaardusid ikka veel nii paremale kui vasemale nigu rahvatantsijad. MB oli sihikindel, et päevaplaan näeb ette
LIDEL-i pood. Nu mina ei tea, aga teine lähivaatlus tähendas , et temal, kes pea 10 aastat saarel saaretab, on jummala õigus .Odav jah. Võtsime siis minu suure reiskohvri, sest ega head kaupa saa kaotsi minna. Algas tee mäkke.
Ausalt, ma ei vahetaks seda käiku mingi taksosõidu vastu. Nii raske oli, aga ma nägin rahvast ja kogu olustikku. Muuseas küsis branne nagu mu lemmikanektoodis: kaks kirpu arutlevad, kas sõidame koeraga või ilma. Ühesõnaga ta küsis, et kas lähem liftiga või jalgsi. Oligi, lift alt linnast üles. Oleks nad suutnud loodusbasseini äärde ka lifti või kasvõi koopia treppide näol teha, siis kingiksin kirikule kroonlühtri.
Vahelepõige
Praegu on all baaris suurepäranemuusika. Isegi liiga hea. Tahaksin seal olla, aga olen kolm korrust ülalpool. Ma pean sinna kindlasti minema, kasvõi ---lihtsalt minema. Tegin akna lahti.
Oh s pagan, aga kus me (ma ka natuke) ikka tirisime minu reisikohvrit, sest suurema mõõdustiku moodustas vesi, 8 liitrit korda kaks ja ülejäänu õlu mingi iks liitrit pisikestes topsikutes.
Minu kell on alles üks. Kodune aeg. Siin 11. Õnneks jätab MB mulle piisavalt jala- ja muud ruumi.
Täna ma tantsin selle muusikaga taevatuules. Huvitav, kuidas see pisike Rounde 99 suutis minu muusikamaitsele ligi tulla.
Olen imelises kohas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar