Luuletust ei tulegi

 

Aeg on aasta kokku sõlmida. On kuidagi ärev olemine kuigi tulemas ei ole mitte midagi.

Täna külastasin pangaarvet. Neli, ilma palgapäevata kuud olid päris põnevad. Kui september ja oktoober mahtusid pensioni piiridesse, siis november ületas pensioni 200-ga (sünnipäev), aga see oli ette teada.

Detsembrisse plaanisin suure väljamineku ja kasutasin sääste, mis reisiks korjatud. Ega eriti peale 500 reisikulu (söök-jook saarel muidugi peale selle) ei  hammustanud. 

Säästudest ostsin uue telefoni ja jõulukingid olid ju ette teada väljaminek.Kokkuvõttes ületasin pensioni 700.- võrra.

Niipalju siis elu varjupoolest ehk kuidas rahaliselt toime tulla.

Eks südame rahule kussutamiseks peaks jaanuaris jälle sügisese piirangu sisse seadma. Ainuke, millel rõhuasetus on Aqva kuukaart,  muidu lähen arengus tagasi. Toiduvärgi võiks uuesti läbi mõelda, aga armastan nii väga head süüa...juua. Miks mitte koguseid vähendada :)

Kõige tähtsam: ma ei igatse enam tööle, ei igatse vanu kolleege ega midagi. Krõps käinud ja mis läinud see läinud.

Kõige tähtsam: mida teha emaga? Eile helistas isa klassiõe tütar, minust mõne aastakese noorem, kes teatas, et tema ema lahkus  taevastele radadele. Rahulikult, oma voodist. Minu lugupidamine, proovin kõike teha niisamuti. mingu või x aastat. Luban, kasvõi kõrvalise abiga, et ema ei pea tuima näoga lakke vahtima.

DETSEMBER

Kodupidu ema juures täitis rõõmuga kogu toa. Kiirkülas käis vennapoeg kaasa ja Dantega, kes on koer. Pikal peol sai kokku lugeda kaheksa suurt ja neli teismelist. Lauake kattis, itimehed-naised vestlesid süsteemidest ja oli üks meeleolukas olemine. Ei räägitud rahast, haigustest ega poliitikast nagu üks korralik pere...

Päike ja ookean, mu arm. Tulin toime! Egas see üksi lendamine pole bussisõit. Kui ikka aru saad, et neli tundi lennatud ja jäänud veel kolm ning lennukist ei pääse kuhugi.

Veel mahtus detsembrisse noori ooperisoliste ja Kalamaja Branne külastus.Hästi oli. Kultuuri oli veelgi.

NÓVEMBER

Järjkordne vanaks saamise rituaal möödus Väikeses Maarjas. Rõõmsalt. Eelnevalt surusin kätt Märt Treieriga. Olin tähtis.

Nalja sai ka, sest mind ja KB-d kutsuti psedopulma. Oli alles pidu!

Mustad augud olid ka. Mõnikord. Nagu ikka novembris. Siis sõitsin pealinna. Kirikusse ja restorani.

OKTOOBER

Tutvusin Valter Soosalu loominguga, põgusalt. osalesin kodukandi ajalookonverentsil, mis koputas mulle pähe: kuidas sa küll unustasid kelleks tahtsid neljandas klassis saada. Loomulikult ajaloolaseks või krimnaaluurijaks.

Estonias toimus Kaheksa meeskoori kontsert. Kirjeldamatu! Tüdruklaps-Lapselaps hakkab suureks saama ja on ikka sama armas, kui varem. Teiste kolmega püüan mitte võõraks jääda. Iga paitus loeb! Kohtun õpilasega, kes ütleb: millal sa tagasi tuled, meil kõigil on sind nii vaja. See on juba mitmes laps.

SEPTEMBER

Esimene ja ilma koolita. Vaevatasuks saan kunstinäituse kuraatori ameti. Kodus teen riidekapituulutust ja ampsan kultuuri igast hetkest! 

AUGUST

Alustan uuesti blogimist. Kartlikult. Püüan olla võimalikult palju mere ääres. Käsmus. Autoga ei vii mind enam keegi sõitma. Aga mille jaoks siis bussid on? Võtan vastu kaks Eestimaa reisi.

JUULI

7.07. sain olla tõeline ämm. Pulmadele järgnes paitusperiood Kasside Hotellis. Nii palju tarkvara, nii palju muuseume! Suurepärane kuu.

JUUNI

Harjutan ja õpin.

MAI

Õpin uuesti kahel jalal kõndima. Maabranne abiga Narva Jõesuu SPA-s Kade juuksur saab käärid ja juhtimise enda kätte ning kõrvaldab mu väärikuse. Sellest ajast kannan kübaraid. Neid on nüüd kokku 12.

APRILL

Noor kolleeg võtab hoobi andmiseks aega. Vahest ei pea olema kõige parem, aga saab olla kõige kavalam. See oli üks ütlemata õpetlik juhtum. Kõigepealt rääkis ta mulle, et võib mõne mu asendustunni enda kanda võtta (lapsed olid õnnetud) no et ma olen juba vana ja väsinud ja nii pikkamööda tilgutas minu enesekindlusele ja rõõmsale meelele vett peale. 

Niikaua, kui mu rõõmus meel pragunes ja väike plõks ära käis. Perearst oli enda raha tagaajamise otsingutel ja vaidlustel, et EMO pildi kohta arvas: Ei kinnita ega lükka ümber. 

VEEBRUAR, MÄRTS

Kunstitundides on kurvalt raske. Lapsed ei saa aru, miks ma vahepeal selga toetan. Asendustunnid pisiklassis on puhas rõõm, sest õpetaja Katrin teab, mida ma teen ja suudan.  Pärisklassi Kristel toetab ja sõbrapäeval saan kauneid kaarte. Tean, et liikuma kutsuv kool kaugeneb minust ja kuklas tunnen kella tiksumist. Ikka veel armastan enda erilisi.

JAANUAR

Meil on väga hea VEPA koolitaja. Pühendun täiega ja õpetaja kiitus ei lase ennast oodata. Ega siin muud olegi kui nädala lõpus seljakoti ja kõnnikeppidega Väikesesse Maarjasse, siis poodi, siis sööki ja pühapäeval jälle koju tagasi. Ei ole raske, rutiinselt tüütu on. Nu vahest on kott veisi raskem, kui peaks, siis käin kaks korda päevas.

MAAILM ON MUUTUNUD

loen Ritsiku viimast postitust ja pean nentima. õnneks ei ole mul pea ühtegi temavanust tuttavat, ei mingit gen x-i. 

Minu kallid suured mahuvad sünniaastate järgi 1999 (kõikse noorem MI) kuni 1977 (kõikse vanem poeg)

Ja pudinad 2000 kuni 2013

Sebrannadest on noorim Linnabranne s.1967 ja vanim ema naabrinna, kes sai 75 Teised heljuvad õnnelikult seal vahepeal.

HOMSEKS ostsin kala kahele ja sõidan loomulikult tagasi Väikesse Maarjasse. Kuhu siis veel?

veel mõni edevusega eputamiseks

ja teemasse stiilsed vanainimesed

prillid, prillid on mu tugevus ja nõrkus

värvid, mis pole must

taaskasutusest leiab alati

Suvine vana inimene võib isegi tuunimata rõõmus olla. Teemasse. enda saba kergitades.

Kokkuvõttes: Luban rohkem kiita enda lähikondlasi ja vähem taga rääkida ehk muljeid avaldada brannede aadressil.