Tagasiharjutused

Täna ja ruttu ja kohe hakkasin endaks saama. 

Kõigepealt nentisin, et koolimajas on allkorruse ehk teenijarahvas, üleval kõrgem klass ja kuidas ma küll  pingutan ja pingutan -  jõuan ehk trepimademeni. Aga see selleks. Keegi peab ju musta töö ka ära tegema.

Endakssaamise katseks valisin koos Rakvere brannega luuleõhtu Jürgen Roostega. Oh seda meie linna kultuuri-kultuurikest. Läksime varakult kohale, ikka pool täitumist jne. Ei täitunud seda poolt ega täitunud veeranditki. 

Nautisin. Kõike, mida päev pakkus. Luulet ja juttu ja veini ja jälle juttu ja jälle luulet. Olen rikkam. 

Seda luuletust ei loetud

ei ole rasket inimest

ei ole keerulist tüüpi
ei ole sellist mõrda või krõõpi

kellega ei saaks töötada-öötada-lõõpi

isegi psühhopaat isegi autist
võib õiges kohas olla
täpselt see mis vaja vist

kolgatal kõlkuv kasulik rist

ei-ei ma ei ole seda usku
et empaatiata egomaniakid
ongi uus evolutsiooniaste

uskuge mind olen noid lähedalt
näind ka tähevail öil kui
käuksuvad hakid – hommikuil

kui murul on jäine kaste

ei ole rasket inimest: on
ainult põrnikana kõva kest
mis peab kaitsma meie olemist

et näeme kuidas igaühest kerkib
kasu – tasu inimlik – mitte ainult
rahas (puudub hindki): kui teha targalt tööd

ei ole ametnikuhingki paha
ta nagu malemängus tuleb
sääda teise ametniku vastu

ja see kes veidralt käib
kes ratsusammu astub
(vahel ongi too maniakk:

just puurist välja lastud)

võib olla õige relv
et võita mäng sest muud meil
pole: on ainult mäng – see elu

või kui ei mängi – siis on äng
ja käng ja kõdu
ma muidugi ei tõrgu siin:

ka see võib olla õdus

ei ole rasket painavat või
inimest liig keerulist
on lihtsalt päev ja tehtud tööde

rõõmus või siis nukker list
see viimne riim on kist:
ei ole miskit liiga keerulist