Suvetunne

 

Kas tuli? Misasi? Ikka see suvetunne. Eile, Viljandis, tuli küll. Viljandi on minu jaoks paraja suurusega. Jõuab vanalinnas lonkida, pargipinkidel puhata ja järveni kõndida. Lossimäed ei pea alati retke sees olema, aga võivad. Pigem selline ootamatu meeleoluhetk. 

Kohalikku prominenti kohtasin kokku kolm korda. Jalgrattaga. Ning Jaagu kasti vaatasin üle. Millegipärast oli seal rahvarohke, kuigi vaadata polnud midagi. 

Kunagise kooli peahoone on vapustavalt ilusaks muutunud.

Ühikas, Jakobsoni 41 jäi millegipärast pildistamata (kindlasti varasemates sõitudes olen ta fotole püüdnud. Meie ajal oli puidust osa  minu meelest koleroheline. Aga poiss oli alles. Meie ajal oli seal rohkem võsa, kus muidu oleksime suitsu teha saanud. No eks ma olin hulga õhem ka, nüüd küll heki taha peitu ei mahu. Eks sellepärast jäigi mu koolikarjäär lühikeseks ja raamatukogujat minust ei saanud.

Minul juba igav ei hakka! 

Ikka järve äärde ka ja pigem varbad vette.

Oli tõeliselt palav ilm, kõnnisammud jäid kasinaks, rohkem tegelesin istumisega.

Tagasiteel leidis Anneli vapustava maja. Tee ääres. Kui keegi teab koha nime, siis aidake! 

Muidu oli nädal sääserohke. Eriti jätkus neid Oandule. Üks tüdruk keeldus edasi matkamast kui me midagi ette ei võta. Ütlesin, et ega tema jõua üksi kõiki maailma sääski maha nottida. Altjal, mere ääres läks lahedamaks. Reedeses õuesõppe tunnis palusid lapsed: kas kuidagi saaks vähemalt siin sääskedeta. Ei saanud. 

Aga muidu on ütlemata tore, sest kooliaasta lõpp läheneb. Suveriided tulid ootamatult kapist välja. Kiiksuga kübarikud ka. Ma kohe ei saa teistmoodi!