Alguses tuli orav, siis koid ja nüüd sipelgad!

 Olin sunnitud pealkirja lõppu hüüumärgi panema. Kui orava ilmumisest rõdule mantlit näkitsema ma erilist jama ei näinud, siis mida edasi, seda jamamaks olukord läks. Nimelt ei saanud ma enam rõdu ust lahti  jätta, seal väiksemaid pesutükke kuivatada ega midagi. Isegi sibulad, mis olid minu poolt unustatud, puistas ta laiali. Täna hommikul vahtis ülbelt vastu nagu tahaks ütelda: sinul siia enam asja pole. Muuseas, alumise naabri rõdul oli neid juba kaks. Millal oravad poegivad? Kas pean olema valmis, et ühel hommikul ootab mind ees terve pesakond?

Koid on aeg ajalt kevadeti mu riidekappidest välja lennanud. Üldine probleem, et liiga palju riideid, liiga vähe raputamist, liiga naturaalne pesuvahend. Valisin mingite kotikeste riputustehnika (müüja soovitas). Alguses lõhnas kodu küll nagu keemiline lavendel, aga nüüd on lõhn läinud. Koid ka. Lapselaps küsis, et kas ma kasutan mingit imelikku pesuloputusvahendit :) Koidest pilti pole. Lendavad liiga kiiresti.

Mis juhtus maiustusekarbis, et ükski koristamatus ei jää karistamata. Papist kingikarp lebotses elutoa aknalaual. Tegelikult pidi seal paiknema TEE. Ma isegi ei mäleta millal sinna mõned pulgakommid ja pisišokolaadid pistsin. Pärast järjekordset magamata ööd oli tarvis atraktiivsuse mõttes silmadele kummelitee kotikestega kompressi teha. Nagu karbi avasin sain aru, et mõtteline osa väga pisikesi sipelgaid olid selle enda koduks kujundanud. Kuna karp mulle kingitud, siis viskasin nad sealt lihtsalt välja ja saatsin kraanikaussi. Arvate, et asi sellega päädis. Ei. Kättemaksuks moodustasid nad aknast sissetulevad kolonnid ja sõjalise strateegiaga varustatult marssisid mitmes suunas. Vägagi mitmes. Küll on hea, et lapselapsed siis juba läinud olid. Kuna hilisõhtul poed suletud leidus köögikapis ainuke kange vahend ÄÄDIKAS (no ega ma ometi viina raiskama hakka). Peab ütlema, et eriti ei aidanud. Kuigi praegusel hommikuvaatlusel on putukate hotell elutoas peaaegu suletud. Mõned uimerdavad veel kööginurgas. Eks tuleb jälle poodi minna ja müüjalt abi paluda. Pilti ei teinud, sarnanevad suuruselt musta valgumarja terakestele ja tiibu seljas pole. 

Mul küll viis tuba, aga olen neile ikka muid funktsioone otsinud.

Aga et kuidas siis muidu läinud on? 

Kahjuks jäi teatripostitus (Talupojad tantsivad prillid ees) ära, kuna kuumalaine võttis jõu ja kool venitas kummi 22. juunini. 

Tippsündmuseks sai lapselaste kohale ilmumine ja viis päeva rõõmu. Käisime Rahvaaias Kristiina Ehinit ja Silver Seppa kuulamas-vaatamas ja kolmel päeval bussidega Võsu rannas. Miks Võsu? Sest seal tagatud mugavused: pood, kemps, puhas ja lage rand ja põlvini vees tammuv vanaema. Olin väga rahul, lastekadu ei tekkinud (välja arvatud 1 pusa) häält polnud kähedaks vaja karjuda ja hilisõhtud kodus jäid enne keskööd vaikseks. 

20. juunil käisime Mahus meres ja Uljastel järves. Need olid siis selle aasta esimesed ja tänaseks pole lisa tulnud, sest branne on rivist väljas tehnilistel põhjustel ja meie reisuplaanid lükkuvad teadmatusse. 

22-sel jäi "lahkunute kodud korda" sooritus noorte soovil hilja peale. Uskuge pool üksteist õhtul pole ma veel kunagi surnuaial istutanud, kastnud, rehitsenud. Küünlad jäid põlema ja südamed rahu. Mida ei saanud minu kohta öelda.

 Nii otsustasin järgmisel päeval ehk Võidupühal ikkagi bussidega Simuna kalmistupühale minna, mille algus 11.00

9.05 - buss kodust Rakverre ilmutas end õigeaegselt

10.15 - buss Väikesesse Maarjasse ei ilmutanud ennast õigeaegselt ega üldse mitte. Tegemist liiniga Rakvere-Tartu (mingi Arilix OÜ) ja netis selgelt kirjas, et väljub iga päev. Ootajaid oli vähemalt kuus ja kõik jäime pika ninaga. Maabranne võttis tütrega ühendust, kes pidi meile Maarjasse bussile vastu tulema.

10.45 - buss Rakvere-Roela jne.-Simuna 11.50 (tunnike), branne tütar alevisse vastu ja kalmistupüha lõpuks kohale. Süütasin küünlad, kastsin lilled ja mööda kergteed (mis see paar kilomeetrit kuumaga visata) kiriku juurde. Õnneks korjati mind poolel teel autosse. 

13.30 - Maria Listra ja Piia Paemurru meeleolukas kontsert kirikus. Rahvast oli Simuna kohta väga palju. Vähemalt ühe ammuse poisssõbra nägemisest tasus soengu ja väljanägemisega pingutada :)))

14.45 - vaba vestlus, kohv ja üliväike vihmasabin.

15.30 - buss Rakverre (no ikka see tunnine). Ilusa Eestimaa nautimine. 

16.30 - Rakveres, poodi, valmistused üksiõhtuks (söök, jook)

17.00 - kodubuss. 

17.30-23.00 Tuppa, pessu, sööma-jooma, vaated aknast, kus meie maja mehed laua taga istusid, arvut, söök-jook, leige dušš, diivan (lõke ikka ei põle veel) ....

01.30 - vaade aknast juba põlenud lõkkele. Ühesõnaga: magasin Jaani maha.

Pildi pealkiri võiks musta huumorina olla: Viimsepaiga bussi oodates või viimane pilet, aga vist veitsa morbiidne.