Reede, 16. detsember 2016

Keegi on mu niigi kesise asjalikkuse pihta pannud

Kaks nädalat saab täna ümber sellest, kui Rudolf punanina mind kipsi sundis :)
Mis oli esimene teistmoodi tegu pärast kipsist vabanemist? Pesin puhtaks kõik pesu,mis selle kahe nädalaga seotud. Pesin nendest välja kõik öised ja päevased valutamised, nutetud nutud ja jõuetuspisarad. Andestasin nendele, kes mu muret ei murdnud ja tänasin neid, kellele see korda läks. Ja läheb, sest kahele kipsinädalale järgneb veel vähemalt uue aastani kaks ettevaatlikkuse nädalat.

Mäletasin kaks aastat tagasi õlavarremurdu ja sellele järgnevat õudusteraapiat mille käigus rebestasin kõõlused. Kuigi tunnustatud füsioterapeudi hinnang oli karm: Teie käsi ei hakka kunagi õlast kõrgemale tõusma ja kõõlused ei kasva iseenesest kokku pidi rehabilitatsiooniarst aasta tagasi nentima: mingi ime on sündinud. Ju nii oli vaja.

Nüüdne juhtunu näitas, et ma polnud ikka veel õppinud aega maha võtma ja enda kasuks pöörama. Kolm rabelemist täis koolikuud, kiirelt otsitud asendustegevused ja unetud ööd. Ilmselt kisendas keha: Võta aeg maha, aga ma ei kuulanud. Eks tal tuli siis teistmoodi vahendeid kasutada. Sügisel sain samale jalale roosi. Sellele vaatamata jätkasin tööd ja valutasin sissepoole. Ainult loll ei õpi enda vigadest. Nii võeti mult kõige ilusam ja kronoloogiliselt kõige valusam aeg. Jõuluaeg.

Aga pole viga st. tegelikult on küll viga. Olen söönud vähemalt kolm karbitäit põletikuravimit ja joonud iga päev suure pudeli vett. Hommikuti on tunne nagu oleks pool ööd pidutsenud ja pea õlgadel pole minu pea. Olen söönud seda, mis on mulle toodud - mida olen osanud paluda ja mida pole osanud paluda. Olen näost paistes ja tahan valedel aegadel magada. Jäängi magama, tukun nagu tudike teleka ees. Uimane ja väsinud. Ema pressib telefonis pidevalt: no on sul juba parem? Millal sa st. ma tema juurde minna saan? Ja siis, et ikka vähe pole: mul on ka jalad nii paistes ja väljas on nii libe ja toas on nii külm ja leib on ka otsas...Kuigi naabrinaine külastab teda iga päev. Aga noh mismasiissiinikka virisen.

Panen parem rõõmuprogrammi sisse ja pesu kuivama ning keskendun enda paremaks muutmisele. Nii tahaks midagi asjalikku kirjutada, aga mida enda sees pole, seda pole.

Ehee. Postitus teele saadetud, sain sõnumi: Kui õnn pöörab sulle selja, siis viruta talle. Nüüd pöördub ta kindlapeale tagasi, et vaadata, kes seda tegi.

2 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Halvematele aegadele tulevad alati paremad.
Nii on mindki kunagi lohutatud ja usu just nii see lähebki. Tasapisi läheb kõik jälle paremaks ja jõulud on imede aeg. Sellest kuidas ennast paremaks muuta ei saa ma küll päris hästi aru. Arvan, et sa oled piisavalt hea, suure südame ja hingega.Vahel on vaja just selliseid postitusi ka, et kõik oma hingelt välja kirjutada.
Meie lapsed laulavad just praegu seda Jaan Tätte "Unelaulu", kus on sellised sõnad
olen homme parem
kui olin eile
olen homme parem
kui olin täna.
Nii see elukene veereb. Ole tubli edasi.

Emmeliina ütles ...

Aitäh heade soovide eest!
Eks see "parem olemine" on tükati enesepettus ja endaga kauplemine: kui mina olen parem, siis on mul ka parem ja teised on minuga paremad :)