Esmaspäev, 26. detsember 2016

Et näha uusi tahke endas....

tuleb käia vanu radu pidi


Jalg on nädala aega vatti saanud, enda rumalust võib pehmel moel füsiteraapiaks nimetada. Nii olengi täna rohkem koti peal kui jalgel. Aga kirjutada tahaks ikkagi veidi möödunud nädalast.
Kolmapäeval sõitsime Marianniga väikse vanaema ehk Puruvana juurde Väikesesse Maarjasse. Mannu pole eriti bussilaps, sellepärast kartsin veidi. Ootamatus tuligi bussijaamas. Kui ikka bussi sildile pole kirjutatud Väike-Maarja, kas siis taasub riskida? Õnneks juhtus olema arusaaja bussijuht, kes seletas miks see nii on. Laps vanavanale üle antud kiirustasime lasteaia peole.
Maa-lasteaia viieste-kuueste pidu oli tõeliselt meeleolukas, hoogne ja põnev. Nii lastele, kui vaatajatele. Ja vana oli tasemel. Tantsis ja laulis, aga ei domineerinud, vaid lasi lastel olla. Meie Poeg  3 koos enda Poeg 2-ga laulis koos kitarriga vanavanaemalt õpitud laulu: aknast välja vaatab Mati, oi, kuis kõik on imelik, maa on täis kui valget vatti, kask on härmas habemik.

Sellega peod ei piirdunud. Esimese klassi pidu koos lapsevanematega algas tunnikese hiljem, sest nii mõnelgi olid õed-vennad lasteaias. Nende klassi õpetajale ja kõikidele osalistele tuleb küll pai teha. Kuna tegu väga kaunilt korda tehtud koolimajaga, siis leidsid mitmed ruumid rakendust. Kõigepealt pakuti kaunis kohvikus kehakinnitust, mida lapsevanemad olid kokku toonud. Tore oli vaadata, kuidas lapsed käitusid. Teises ruumis algas linnumajade meisterdamine, mis oli isegi isadele-emadele jõukohane :) Ja siis saali esinema. Esmakordselt nägin sellist asja, et jõuluvana tõi pakid peredele. Nii said kõik oma oskusi näidata. Meie omad muidugi laulsid, seekord kogu perega. Isa ja pojad julgelt laval, pisipiiga koos emmega natuke kaugemal. Kolme ja poolesel pole veel täit julgust.
Hiljem sai koos tantsida. Pidu oleks vist hommikuni kestnud kuigi klassis ainult 15 last.

Mina olin nostalgialainel. Oli ju see, algselt 1938.a. Tütarlastekooliks ehitatud maja minu esimene ja viimane koolimaja 1962-1973. Vahepeal käisime küll kaugemal nn. suurte majas, aga pärast selle põlengut, 1968 pidime kahes vahetuses väiksesse majja mahtuma.
Muutused ja investeeringud hoonesse on silmapaistvad. Kõigepealt söögisaal. Vaevaga saan kujutluses tagasi minna: jubedad pruunid toonid, logisevad pingid, plekk-kausid ja igapäevane toidulehk. WC- mis siis küll käimla nimetust kandis, oli nii õudne, et keeldusin seal kuueselt pissimast. Hiljem muidugi harjusin, aga jube oli ikka.
Praegusaja ülipuhas ruum jättis mulje, et kusagil on kogu aeg varjul koristaja. Kas tõesti oskavad maalapsed paremini puhtust ja omandit hoida? Ja seesama õudne saal, kus jaanipäeval lõpupidu pidasime. Jälle pruun ja pime - nüüd hele ja helge.
Johannese klass asub endise direktori elutoas. Ega mul muidu polnudki meeles, aga akende järgi tuvastasin.

Kokkuvõtvalt veetsin ülimeeleoluka päeva lähedastega. Kahju, et Mariann pole peoinimene. Tema mängis puruvanaga kodus. Kastanimunade ja muu kättesaadavaga.

Nüüd aga traditsiooniline jätk, ehk aasta 2012

lapselapsed kasvamises


Tartu

....Võrumaa
Simuna

Kommentaare ei ole: