Kolmapäev, 20. märts 2013

Tuulutamine



Pühapäevane tuulutamine teostus tänu Annelile ja ilusale ilmale. Kuna kevad on meid unustanud, siis tuli talvega leppida.


TOOLSE 
linnusesse polnud ma talvel sattunud. Ja nagu iga kord pean nentima: erinevad aastaajad annavad erinevad silmad. 
Kundast umbes viie kilomeetri kaugusel mere ääres see keskaegne linnus asubki. Või noh see, mis järgi jäänud ja renoveeritud. 
Odulinnuse valmimisajaks on kirjalikel andmetel pakutud 1473. Ammu, eks? Rajati Liivi ordu poolt kõige põhjapoolsemana. Liivi sõja ajal käis linnus käest kätte ja jäi lõpuks rootslastele. Kuni Põhjasõjani, mil lõplikult purustati. Linnuse algne ülesanne oli kaitsta sadamat mereröövlite eest.

Juba pea kümme aastat kuulub linnus sihtasutusele Virumaa Muuseumid.
Midagi vastikut ka: eelmise aasta augustis süütasid  kurikaelad puust  laevamaketi, mis meeldis turistidele ja oli pehmelt öeldes selle paiga miljööväärtus. Miks sellised asjad juhtuvad ei tea keegi.


Minu vana tuttav Karin Hansson on kogunud kaks ennemuistset lugu Toolse linnuse rüütlist von Vrappenist ja kenasti     mõisalegendide raamatusse kirja pannud. Minul on rõõm selle raamatu omanik olla ja seepärast saan teiega jagada 

Need lood on juhtunud mõnikümmend aastat enne Liivi sõda (1558- 1583). Toolse linnuses elanud tol ajal kaupleja Bernard von Vrappen, kes aadlikuseisuses olnud ja palju mööda võõraid maid ringi sõitnud. 
Aeg olnud soodne ja härrana teinud ta head kaupa. Seetõttu jätnud ta majapidamise oma kauni kaasa ja neiu eas tütre hoolde. Et rüütel sagedasti kodust ära pidanud olema, jätnud ta linnuse kõikide kambrite võtmed oma naise kätte ja keelanud neid tütre kätte usaldada. Iseäralik keeld käinud torni tipus asuva väikese kambri kohta, kuhu pääle rüütli enese ei tohtivat keegi sisse minna, kui vaid siis, kui neiu eas tütar pruudiseisusesse jõuab. Alles siis lubanud rüütel oma naisperele näidata, mis väikeses kambris varjul on.
Kord olnud rüütel jälle kaua kodust eemal. Naisperel hakanud igav. Läinud nad ajaviiteks linnuse pääle kõndima ja aega veetma. Noor preili käinud emale aegsasti pääle, et too talle näitaks, mida sääl väikeses tornikambris hoitakse. Viimaks pika lunimise pääle otsinudki naine suurest kilisevast võtmekimbust hõbedase võtme ja keeranud kambrikese ukse lukust lahti. Eks huvitanud ju asi tedagi.
Esialgu ei hakanud naistele midagi silma, sest kambri väikese akna kohale riideräbal riputatud oli. Noor preili säädis sammud kohe akna suunas,et palakas akna eest ära võtta ja kui ta seda teinud oli, vajus ta ilus suuke imestusest lahti. Kambris ei olnud midagi pääle laua, kuid selle pääl sädelesid kaks imekena läbipaistvat kalliskivi. Esimese üllatusega ei osanud naised midagi tarka pääle hakata, aina vaatasid ja imestasid. Preili arvas kohe, et küllap papa olnud need oma kaugetelt välisreisidelt ühes toonud. Sääl aga kostis väljas tõllarataste häält. Segaduses naised kiiganud torniaknast välja vaatama ja tundnud rüütli kohe ära. Ei aidanud siin midagi, et kambrikese ust uuesti lukustada püüti, rüütel oli naised pahateolt juba tabanud. Tulises vihas jooksnud ta mööda treppi kiiresti üles. Jõudnud kambri ja visanud läikivad kivikesed raevuhoos aknast alla vette. Rahvasuu kõneleb, et need kivid veel tänaselgi päeval vee all põhjamudas varjul olevat.
ja teine lugu
Teinekord olnud lugu jälle selline, kuid juhtunud mõned aastad hiljem. Sattunud keegi talupoeg teopäevalt õhtul Toolse linnuse varemete juurest mööda, kodu poole minema. Ilm kiskunud külmaks ja päev videvikuks. Talupoeg tõmmanud kuue hõlmad koomamale, et külm tuul põue ei tikuks. Peagi hakanud vihma sadama. Sääl näinud ta äkki üht tumedat kogu linnuse varemete kohale tõusvat. Noor talupoeg ehmatanud koledasti, sest kummaline kogu kui tume udu linnuse varemete kohale laskunud. Rutanud noorsand kiirustades ära kodu ja pärinud pimeda memme käest järele, mida säärane sündimine pidavat õige tähendama.
Memme lugu olnud järgmine: Mitu aastat tagasi olnud Toolse mõisa rüütel Bernard von Vrappen ühe kihlveo kaotamise tõttu õnnetu lõpu leidnud. Et ta seetõttu kuhugi Preisimaa kanti maha maetud, käivat ta sageli kodukanti vaimuna külastamas, et näha, kas sääl kõik paremas korras on. Vaimuga saavat ühenduse sedaviisi, et täiskuu neljapäeval tuleb kindluse varemete juurde minna ja seljaga müürivaremete vastu seista ja käed üles tõsta. Kui siis päikeseketta loojuv triip müüri ääres seisjat puudutab, saavat ka vana von Vrappeni rahutu hing rahu.

Allikas: Kogunud Elisabet Köler, Triigi mõisa pesunaine. Sündinud 1893. aastal Väike-Maarja vallas, Ärina külas. 



Edasi tuulutasime ennast Kundasse, kus käisime nii vanal kui uuel kalmistul, mille väravad kohakuti ja mida lahutab ainult kalmistuvahi maja. Nendest piltidest saan kena täienduse enda vanadele kalmistulugudele, sest põimuvad seal nii eesti kui vene kultuur.
Möödudes Kunda mõisast saattusime keskaegsesse miljöösse, ainult ratsanike riided polnud raudrüüd. Elamusi jätkus!



17. märts, mil selle teekonna ete võtsime, on mulle suure tähendusega. Nimelt sündis sel kuupäeval 1989 meie noorim poeg, kes sai eesnimeks  Lennart. Olgu tal õnne!


Õhtuks koju!





Kommentaare ei ole: