Esmaspäev, 4. märts 2013

Märtsituisk ehk elus olgu filme ja põnevust



Kui eelmisel kirjakorral kahtlesin mõtete ja tegude kirja panemise mõttekuses, siis
 eieieie
kavatse loobuda.

Teod kõigepealt:
Tuisune märtsipäev sobis välja kutseks. Kuna veidi hingeabi alati kosutuseks, siis valis branne laenutusfilmi "Armastusega Rooma".  Oeh me siis nautisime. Tänatud, et ma koduskoopas istudes loobusin üdini depressiivsest "Kirjad Inglile" (Sulev Keedus), mis kindlasti hea, aga hetkel sobimatu st. ravivõimeteta. Tuleb meelde meieaegsete nali "kas põiehaige tohib Vaikset Doni lugeda?"

Ühesõnaga siis see Woodi Alleni film, mis oli rusikas silmaauku ja kus neurootiline pseudointellektuaal, näitsik Monica, oskas väikse sõrmenipsuga "võita sõpru ja anastada inimesi" - eelkõige mehi. Muidugi oli see vaid üks filmi liin, aga mind kõnetas kõige kõvemini, sest ka meil selline "itaalia pere  ", kus liikmeid jätkub. Nii et kes näinud pole, sellele soovitan, sest film räägib seiklustest ja seikadest, mis muudavad inimeste elu igaveseks.

Peale filmi tegime endale ühe väikese tuisuseikluse. Märksõnaks: vaatame, kuhu see tee viib? Mida lumisem, seda põnevam ja suurema riskiga. Mina ju ei juhtinud, seega ei võtnud riske. Ainus, mis ma teha sain oli riietuda võimalikult ilmaastikukindlalt ja laadida mobiiltelefon. Esimene väike tee viis taluni. Tee äärde jäid pompöösse perspektiiviga pooleliolevad hooned, palju laialipillutud tehnikat. Pöörasime ümber ehk tagasi.

Esimene suur tee viis Moele. Kuna väike tee, mida mööda oleks saanud piiritustehaseni, jäi leidmata, siis viis suur tee edasi huvitava nimega kohta Ambla ja Kadrina kihelkonna piiril.
VAHAKULMU
Alles siis, kui varemeid, mis hiljem selgudes osutusid vesiveskiks pildistama hakkasin tabas mind teadmine: kui lumeväli asendada veteväljaga ja kujutada sinna üks kena kalastusjärv siis...hopsti - ma olen siin kunagi käinud ja seda kohta pildistanud. Andmete kontrollimiseks helistasin sõbrale, kes kinnitas: ainult 15 aastat tagasi ehk alles see oli.


Suurel teel kohtasime üht põnevat ja tundmatut objekti, mis muidugi niiii viltu polnud.
Vahetult enne SAKSI mõisa leidsime uue väikse tee, mis oli kui lapsepõlve tuisutee ja mis viis lihtsalt võimaluseni ümber pöörata.

Juba viis aastat tagasi oli häärberil uus katus peal ja aknad kui sinisilmad. Seekord ligi ei saanud. Lumine.



Saksis polnud viie aastaga pealtnäha midagi muutunud. Kui ainult see, et eelmisel külaskäigul oli suvi ja seltskond teine. Mõisas asus kool-lastekodu ühe katuse all. Kuni 1984 aasta põlenguni. Siis hävis hoone täielikult seest ja osaliselt väljast. 

häärber ja ilmselt teenijatemaja
Pildid  juulis 2007..........Tookord rääkis endine õpetaja, et Saksis töötas 20 aastat, kuni põlenguni, Neeruti kandist pärit muusikaõpetaja ja rohkem kui kolmeasja lastelaulu looja Maria Wunderlich(1938)
....
Meie tee läks lehmalipu järgi. Kui see ikka on lehm.
Loomulikult pöörasime suurelt teelt väiksele. Ja loomulikult viis seegi tee ümberpööramiseni. Kui keegi oleks meid jälitanud, siis oleks selles juba midagi kahtlast tundunud. Seekordne talukoht meenutas muuseumit vabas õhus.

 Vahepeal oli aga kena päike välja tulnud. Autos oli soe. PARIISIS mitte. Sellepärast nautisin aknavaateid.




JÕEPERE tundus sürrealistliku mängufilmi võttekohaks sobilik. Varesed veel puudu.


No mis arvate, mida me edasi tegime? Loomulikult pöörasime kõrvalteele. Silt näitas Kõrgemäe 2 km. Ja loomulikult... Ei, seekord me taluõueni ei jõudnud. Ohtlike teeolude tõttu tuli manööver sooritada. Tulemus on kahel pildil näha. Salapärane jäljejätja ka.

Kuna tee jäi lõpuni avastamata pidi lõpuks midagi juhtuma.


Loomulikult jõudis meile järele lumesahk ja loomulikult pöörasime tagasi. Mnjahh. 
Lahtilükatud tee lõppes .....otse lumesahaga. 
Dialoog nägi välja umbes nii: 
Kuhu see tee viib?
Aga kuhu te minna tahate?
Tegelikult ei kuhugi, aga ikkagi kuhu see tee viib?
See viib selle teise tee peale
AAAA  viigu siis seekord pealegi.




Ots ringi ja tagasi.
Arvan, et Anneli sõiduõpetaja oleks rõõmust käsi hõõrunud: Milline areng!

PS Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis vahepeal oli veel üks väiketee, mis viis ....taluõue.

Kell näitas 18.02 kui kodulinn paistma hakkas.
Oli ju seiklus?



Mõistatamismäng: kas pildil on sulanud pelmeenid pannil või....?




3 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Mõistatusi mina lahendada ei oska, ma saan alati valesti aru, seepärast ei hakka pakkumagi. Tahtsin hoopis öelda, et see talukoht-muuseum on küll üks vahva leid :)

Bianka ütles ...

Rõõm näha, et jätkad kirjutamist aktiivselt. Minu arust see hirm, et keegi sorib aastate pärast su mõtetes või tegemistes, on suhteliselt vähetõenäoline. Palju pole ju isegi neid, keda meie blogipostitused aktuaalsel hetkel huvitavad, mis siis hiljem rääkida. Infot on internett nii paksult täis, et seda kõike läbi lugeda on lootusetu üritus. Peab tegema valiku kõige huvitavama ja kaasaegsema info kasuks. Mõtle ise, kui paljude blogisõprade vanu postitusi sa ise tagantjärele lehitsenud oled? Mina olen tagantjärele kerinud teiste blogisid väga minimaalselt. Fakt on see, et mida on loetud siis, kui teema värske oli, seda pole põhjust enam uuesti üle lugeda. Aga kes ei pakkunud huvi varem, selle juttudes pole midagi põnevat ka praegu.

Minu arust on iseendal hea mõnikord ajas tagasi minna ja meenutada ammuseid meeleolusid ja tegemisi.

Emmeliina ütles ...

mõtlesin rohkem lastelaste peale :P, et kuidas ja nemad sellele blogindusele vaatavad. Muidugi kauges tulevikus.

Aga enda pärast mulle meeldib küll vanu asju lugeda ja pilte vaadata. Ning boonuseks on muidugi kommentaarid :D