Neljapäev, 14. märts 2013

Märtsimõtted



Kolades mööda "kobrulehti" jäid silma Juhan Partsi sõnad mingile naistelehele: tehke lapsi, siis on tulevik roosa.
Ministri arvates on nende kaks poissi kõige  eestimeelsem tegu ja palju lapsi kindlustab roosa ehk muretu tuleviku.

Kas ka lastele?
Päevadetagune  ajakirjandus tõi palju kommentaare loole, mis rääkis pooleteisekuuse lapse surmast, mille põhjustas vanemate hoolimatus. Alles nädal tagasi haaras meeli teise lapse surm. Seekord oli tegu vähevõimekatelt vanematelt lastekodusse paigutatud titaga. Mõlema loo kommentaatorid süüdistasid   eelkõige riiki (seda anonüümset "miskit"), valitsust ja hoolimatuid sotsiaaltöötajaid. Esimese juhtumi puhul lapsevanemaid ka.
Üks meie sotsiaalse närvi ja rikka südamega blogija on kordi kirjeldanud nende maapoiste elu, kel pole eluks kaasa võtta turvalise kodu pagasit, vaid kes peavad tõketest läbi murdma või murduma. Tavaliselt murdutakse. Miks?

Minu arvamus on, et just selle roosa tuleviku ootuslootuses. Kuna need lood on miskitpidi Eesti küljes kinni, siis veidi enda elukogemusele tuginedes hakkasin otsima ühist nimetajat.
Esimesed juured viivad paljude jaoks kiidetud nõuka aega, kus kõik oli "naši".
"Igaühelt tema võimete järgi ja igaühele tema vajaduste järgi" printsiip töötas ainult niikaua, kui vajadused olid minimaalsed, nõukogude inimesele kohased. "Ei" kapitalismi kiusatustele!

Üldistan: Kõigil oli tasuta hariduse saamise võimalus, selle järgselt töö saamise võimalus koos elamispinnaga, kui sa just pealinna parimete palade manu ei trüginud. Vähevõimekad jäid kodukolhoosi põllutöödele, alkohoolikuid ja abielurikkujaid karistas seltsimehelik kohus ja näljas ning paljas laste eest seisid ametiühingu naised, õpetajad ja kasvatajad, kes teatasid kuhu vaja ja siis tehti nende lastega mida vaja st. teisaldati parematesse tingimustesse. Väga harva oli vaja. Aitas internaatkoolist ja tasuta kutseõppest, et jalad alla saada.
Sante ehk peenema nimega invaliide hoiti reservaatides ja sellepärast neid polnud. Puudust kannatavaid vanureid ka peaaegu polnud, sest valitses märksõna "kasinus on elu norm". ja sõjast oli möödas veel vähe aega...
Muidugi oli ka neid, kes eriti peale Viru hotelli valmismist arvasid, et "väärivad muud", aga praegu ma ikka toetun enamusele. Hallile ja odavale.

Tuli uus kord, kus paljusus pani paljudel pea ringi käima. Alguses, kui arvasime, et maa tuleb täita lastega, oli kõik veel hästi. Kui aga kohale jõudis arusaam, et need lapsed tuleb täiskasvanuks koolitada - siis oli kuri karjas. Esimestega, laulva revolutsiooni omadega, oleme kuidagi ühele poole saanud. Koos kartulikoori süües olid kasvutingimused veidi võrdsemad. Kui asja mõistusega võeti. Kui ei, siis hakkas vaesus vaevama. Nii hingeline kui ka ihuline.

Ja nüüd juba mitmed aastad ja loomulikult ikka veel maad lastega täites peame ajakirjanduse andmetele tuginedes nentima: 43 000 last elab meil vaesuses ja 11 000 vaesusriskis. Muide, kui ma neid kriteeriume loen, siis jõuab mulle teadmine, et kõik meie neli last on  vaesuses elanud ja kasvanud. Niikaua kuni kaks esimest tööle läksid. See ongi normaalne, sest on vaks vahet, kas kaks jagada nelja, kahe, ühe või nulliga. Või hoopis kümnega.
Ometi vastas kord meie pere kümne aastane: mul pole midagi tarvis - mul on kodu ja ema ja isa ja vennad ja koer.

Meie pole kunagi arvanud, et perekond koosnebki lapsest ja riigist. Mis siis on nüüdseid lapsevanemaid pannud niimoodi arvama? Või on seda kogu aeg arvatud? Ma ei räägi ajutistest raskustest nagu vanema ootamatu haigus või surm, ma räägin tundmusest, et paljud lapsevanemad ei suuda praegustes tingimustes oma lapsi suureks kasvatada.

Kogu aeg peab neil keegi kätt hoidma. Küll tugiisik, küll kodutunne, küll sotsiaaltöötaja. Just lapsevanematel, mitte lastel. Tegelikult on just laste kaitsmine meie kõigi kohus (tus) ja see pole isegi vaidlemise koht mitte. Nemad pole ju omatahetsi siia ilma sündinud ja perekonda valinud.

Kui me lapsevanemaid ei poputa, siis on....riik süüdi. Tegelikult ongi. Vead on eelkõige aukudega seadustes, mis võimaldavad lapsevanematel ennast ja lapsi varjata. Rahumeelega võib lapsed kokku pakkida ja anonüümselt uue korteri üürida, kui sotsiaalametnikud jalgealuse tuliseks teevad. Eriti linnades. Maal ikka keegi teab ja räägib ja märkab.

Räägitakse kenast võrgustikust, kus laste eest ja nimel peaksid koos võitlema omavalitsuse sotsiaalkomisjon, perearst ja kasvatus(haridus)asutuse esindaja. Utoopilise, aga miks ka mitte lahendusena näen "musta nimekirja" koos hoiatusega: ettevaatust, hoolimatud lapsevanemad! Aga meie seadused kaitsevad küll andmeid ja isikuid, kuid mitte lapsi. Kuidas saab suure linna sotsiaaltöötaja kaitsta imikut, kelle vanemad kusagilt Lõuna- Eestist sinna kolisid, nüüd korterit üürivad? Ta ju ei teagi selle pere olemasolust, sest meie riigis puudub sissekirjutuse kohustus.
Kuidas saab perearst valvata vastsündinut kui ta nimistus selliseid inimesi ei eksisteeri?
Võiks mõelda, et raha rihib. Seda küll. See sunnib vähemalt lapse sündi fikseerima, et paljukiidetud emapalk ikka kenasti pangaarvele jõuaks. Kuni kordusmudeli st. järgmise lapse sünnini. Nendele, kellele laps on sissetulekuallikas.
Kui teie ei usu, et "emapalk" paneb vähevõimekaid sünnitama, siis mina usun küll. Ja see on siis koht, kus riik peab vanema kohustused üle võtma ehk sissetulekulapsed elujõuliseks kasvatama. Seni pole see õnnestunud.

Vaatasin "Puutepunkti saadet, kus kunagine kolleeg Malle Kobin Hiiumaalt rääkis kasulastest. Seadused, mis peaksid kasulapsi kasvatavad vanemad pjedestaadile tõstma, viskavad hoopis kaikaid kodarasse. Nõudepesumasina ja nõutud ruutmeetrite olemasolu - täielik absurditeater! Samas läheb kasulaps riigile maksma veidi enam kui 200 euri kuus, kusjuures lastekodulapse ülalpidamine kordades rohkem. Lapsed, kellest saavad kasulapsed vajavad erihoolt ja erivajadusi. Paljusus rikastab ainult reklaamitegijaid.

Vanaema rääkis  mulle, et kunagi oli aeg (meie enda esivanemate näidetel) kus kasulapseks võeti eelkõige õdede- vendade jt. sugulaste lapsi. See tähendas toimivat kogukonda.  1812.a sündinud Adam anti kasulapseks tema onule, kuna lapse ema suri kaheksanda lapse sünnitamisel. Ann võttis 1910 a. enda perre ühe õe tütre, kuna temal ainult pojad olid jne.
Alles nägime Kodutunde saadet, kus 75 aastane vanaema tõi enda juurde vähevõimeka surnud poja pesakonna, et mitte jätta neid vastutusvõimetu lastesünnitaja juurde. Nii et kõik hea on meis endis. Oskame ainult üles leida ja anda.

Meie probleem on selles, et tähtsamaks kui hingesoojus hindame me materiaalset valmisolekut. Keegi kommenteerijatest arvas, et kodu algab riigist. Minu arvates algab riik kodust. Egiptuse reisid ja tehnikavidinad võivad olla, aga kui oleme lapsed õpetanud niikaugele, et ilma nendeta pole nad väärt ei sõpru ega sirge seljaga käimist, siis on midagi viltu.




 Iga kord üle hulga aja Eestisse tulles on imelik vaadata eesti koolipoisse ja noori mehi. Nende näoilme, riietus ja kehahoiak erinevad väga palju eakaaslaste omast mujal Euroopas. Nende pilk pole aval, nende silmad vilavad, nad ei kõnni sirgelt, vaid taarudes ja loivates, nad mõjuvad kuidagi ahistatult ja isegi kriminaalselt. Liiguvad kampadena, hulgakesi koos olles lärmavad agressiivselt, üksi olles mõjuvad depressiivselt ja infantiilselt. Tüdrukute juures on seda vähem märgata. Nende eakaaslased mujal näevad välja palju eneseteadlikumad ja enesekindlamad. Vastutavad iseenda eest. Reeglina ei tule neile pähegi avalikku ruumi määrida ega lõhkuda nii, nagu eesti koolipoisid teevad. Vahel jääb mulje, et olgugi Eestis raha vähe, siiski ei teadvusta inimesed asjade hinda ega õpeta seda lastele. Iga pargipink, mille eesti koolipoiss ära lõhub, maksab midagi. Ja kõik raha tuleb maksumaksja taskust.
Viivi Luik Õpetajate Leht











5 kommentaari:

Bianka ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Bianka ütles ...

Need vähevõimekad lapsevanemad ongi kogu süsteemi nõrgeim lüli, kes toodavad selliseid õnnetuid lapsi jätkuvalt juurde. Kui poiss ja tüdruk 16-18 aastasena õppida ei viitsi, tööd teha ei oska, siis hakkavad nad ajaviiteks seksima :P Ja laste tulekule ei panda ka kätt ette, kuna emapalk on ju sissetulek :P Aga pärast emapalga lõppemist pole tööd ega raha endiselt ja siis ei jäägi muud üle, kui järgmine õnnetu laps teha ja eelmine lastekodusse anda, kuna mõlemale süüa ei jagu. See on üsna levinud elumudel, ja see ei muutu, ükskõik keda süüdistada, olgu valitsust, sotsiaaltöötajaid või vanemaid, kes paremini ei oska oma elu korraldada.

Vanemate patte aga ei tohiks nuhelda laste kätte ja siin peaks riik ette võtma otsustavaid samme. Kui emapalka saavas peres on probleeme vanemate laste kasvatamisega või need on otsapidi lastekodusse jõudnud, siis peaks seadusi nii ümber tegema, et riik saaks resoluutsemalt sekkuda. Kuigi steriliseerida kedagi ei saa, aga kui lapsevanemad ei saa hakkama eelmiste laste kasvatamisega, siis tuleks ka beebi (koos emapalgaga) seniks ära võtta, kuni nad pole ennast vastutustundlike vanematena tõestanud. Ehk kaoks seeläbi ära laste tegemine sissetulekuallikana. Jah, see on keeruline, inimõigused ja beebi huvid jne. aga vähemalt peaks midagi selles suunas ette võtma.

Kuigi piiri tõmbamine on siin väga keeruline, millal on lapsed tõsiselt hädas. Seda statistiliselt "vaeste laste" arvu ma päris tõena ei võtaks, sest nn. vaesuse kriteeriumid olid üsna karmid. Lapsed, kel pole õppimiseks oma lauda, magamiseks oma voodit, puudus kodus arvuti, need olid juba vaesed. Kui neil on söök laual, tuba soe ja vanemad olemas, kes nende eest hoolitsevad, siis minu meelest oleks sellise elu määratlemine vaesusena siiski mõningane liialdus. Kuigi ajad olid teised, polnud ka minul lapsepõlves oma voodit ega oma lauda, elasime vanemate ja vennaga 4-kesi ühes toas ja magasime vennaga ühes voodis. Paljudel teistel koolikaaslastel oli ka siis oma tuba, aga mina küll oma lapsepõlve õnnetuks ei pea :D

Neile lastele, kelle vanematel raha napib, peaks riik nii õppevahendid, ringitegevused kui söögi tasuta kindlustama, kui nad korralikult koolis käivad. Meile on ju kõiki neid lapsi vaja, mis siis et nende vanemad natuke "vähevõimekad" on. Lastel aga peab olema võimalus sealt saamatuse ja õpitud abituse nõiaringist välja murda.

Anonüümne ütles ...

Viivi Luik käib väljamaal ainult eliitpaikades vist.
mina käin ka muid radu ja näen ka teistsugust pilti.

Helve

Emmeliina ütles ...

Bianka - aitäh pikalt kaasa juurdlemast. Ka mina ei usu vaeste laste arvu. Küll aga usun riskilastes peituvat ohtu meile kõigile: töötus, vargused, narkomaania, joomarlus jne. Sulev Keeduse "Kreenholmi manufaktuur" on elav ja kurb tõestus.
Sellepärast pole ma ka pidevate "iibetõstmisjuttudega" päri, mille taha rohkelapselised tihti ennast peidavad. Jutud riigile töötegijatest ja maksumaksjatest on müüt, kui inimene ei oma elementaarseid sotsiaalseid oskusi ja norme. Ainult väga võimekad pered suudavad praegusel ajal kolm või rohkem last üles kasvatada. See talupoeglik mõtlemine, millega majja töötegijaid tehti ei kanna tänapäeval.

Emmeliina ütles ...

Helve - eks kaugemalt näeb selgemalt, tean omast käest milliseid mõtteid sain kui inglise külaelust koju saabusin http://emmeliina.blogspot.com/2011/10/viinakuu.html