reede, 2. november 2012

Õhtuks koju

Mine tea, kas mängis rolli hingedeaja hingus või tormav ilm, aga sukeldusin eile hommikul genisse. Pole seda mitmeid aegu uurinud ja nii leidsin, et minu isapoolne sugulane Kristiina seal kõvasti toimetanud oli. Arvan, et andmete hankimise algatus tuli tema tädilt st. minu isa onutütrelt. Kirjutas ju Ester Laos kaheksakümnendatel oma vanemate ja kodutalu loo romaani "Õhtuks koju". Kuigi jutt ilukirjanduslik võib sealt uurimusi välja lugeda.
Nii et tänases blogiloos räägin ma osalt teise inimese kirjasõna läbi.

Paljud paigad tõrjuvad mind nagu solvunult või tunduvad surnud. Ei ärata neid mu jutud oma perest, saabuvast iseseisvusest või lapsepõlvemälestustest...
...Maa. Maalapsed me oleme, maarahvast sirgunud...
...Silme ees hõljub veidi udune helesinine viirg nagu Linnutee. Selles liiguvad inimesed. Ma ei ole neid kunagi näinud, kuid tean nende nimesid. Igaüks veab oma hõbedast elulõnga. Kõigis näen pinget, püüdu kristallidena säravate tähtede poole. Mõne elu, nagu Christjanil, kelle sünniaasta on 1782, viskub kiiresti ja kergelt kõrgele ja kaugele. Teised veavad oma saatust kui venivat lõnga. Minnakse koos ja üksikult. Suurest perest, nagu Tõnisel, jääb laste elulõngu ja kustunud tähti helendavate ristidena maha. Teised peatuvad, ristike tuhmub kui halliks virvenduseks.
Liigutakse edasi, ainult edasi. Suurtest peredest hargneb kiiri kui päikesest laste joonistusel. Üle põlvkonna korduvad samad nimed: Johann, Liso, Mihkel, Hindrik, Ann, Kadri.
Kõik inimese elus on alles selles helendavas tombus. Nagu andmepank, mõtlen. Mõnigi püüab endast mõndagi maha raputada ja ära peita, kuid see ei õnnestu, kuidas ka ei püüaks. Kõik on püsiv, nii hea kui halb. Kõik elab igavesti. Kas siis surmas ei tulekski leida elu mõtet?
Kõik liigub, teiseneb, ligineb, kaugeneb. See on igavene liikumine. Kuhu siis, kui lõppu ei olegi? Ringkäik?
   Tahaks süveneda, uurida, tundma õppida. Mingi kurva naeratusega lahkuvad kõik - igaühel on oma tee, kui koos ka ollakse või olla tahetaks.
...Kuidas kirjeldada sädeluse, liikumise ja muutumise ilu? Küllap on ka elu selline, aga me kas ei näe seda või ei suuda näha. Ilmselt ei tahagi, sest otsime ikka aina muud - mida käega katsuda või keelega maitsta. Igaüks roomab oma tunnelis, mis ehitatud oma kätega, mida ei suuda lõhkuda enam siis, kui hing hakkab aimama elu hoopis avaramaid tagamaid.
  Looja ja loodu - neiks saada oleks me ülim kohus, sest ise oleme Looja ime siin maa peal, kuhu kõige enam sobime oma keele ja olemusega.
Inimene, mina, arendab endas aga individualismi ja enesekaitseinstinkti. Mitte selles pole asi, et inimene ei suudaks kontakti leida olnuga, Kõrgemaga. Inimene kardab. Mina kardan.

Olen isa poolt läbi ja lõhki virukas. Kui eile isapoolse liini tapeedile kandsin, siis lugesin kokku koos minuga kaheksa põlve. Ja minu lastega üheksa. Ja nende lastega kümme.

Hingedeajale mõeldes püüdsin netiavarustes sukelduda kalmistutesse ja matusekommetesse Põhja- Eestis, aga leidsin väga vähe materjali. Mind huvitas just 18 - 20  saj. 

Allpool lühikokkuvõte Merike Langi diplomitööst "Matusekommetest Kirde - Eestis 19.sajandil ja 20 sajandi algul (1981)

Haiguse raskenedes ja surma kartuses kutsuti naabrid ja sõbrad haiget suretama, sest inimest ei võinud üksinda surra lasta
Surijat tuli julgustada, tema soovid ära kuulata ja kindlasti täita, muidu võis ta hakata koju käima ja lubadust taga nõudma
Surija voodi ei tohtinud seista lae aampalkidega risti, sest siis moodustus haige silmade kohale nõiamärgina rist ja hing ei saanud välja lennata
Isikustatud surma nimetati Liiva Annuseks, Liiva Peetriks, Mulla Madiseks
Tähelepanekuid tehti suremise aja kohta: Pattune sureb pilve ilmaga, õnnis selge ilmaga. Õnnis sureb hommiku.
Esmaseks nõudeks on surnu silmade ja suu korralik sulgemine, sest muidu jõudis ta endale järgneja välja vaadata ja suu kaudu võis vanakurat laiba sisse pugeda.
Et vältida koolnu kuju peegeldumist ja sellega surma jäädvustamist tuli matusemajas peegel kinni katta ja omaksed ei tohtinud kanda läikivaid ehteid
Koolnu maise eksistentsi lõpetamiseks oli vaja teda korralikult pesta. Seda ei teinud lahkunu lähedased pereliikmed.
Suririided vaadati valmis eluajal. Pigem olid need tagasihoidlikud ja muinasaegne ehterohkus oli selleks ajaks kadunud.
Kirstus matmine on arheoloogia andmetel Eestis tuntud juba nooremal rauaajal, kuid üldlevinuks muutus see alles keskajal, mida tunnistavad ohtrad kirstunaelte leiud 16-17 saj. külakalmetest
Vanimat tüüpi kirstuks on arvatavasti olnud ühest puust (pakust) õõnestatud künakirst
Laudadest puusärgid tehti kuuest lauast, otsalauad pealekauba
Veel 19 saj. oli säilinud komme panna lahkunule midagi reisile teele kaasa: küll teeraha, nuga, piip, palveraamat, viinapudel.
Laulatussõrmus võidi ära võtta või ka alles jätta. Kõrvarõngaste kohta on öeldud: kes kõrvarõnnastega maetasse sie pannasse põrgus rõnnastest lakke rippuma
Surnu kodusoleku ajal püüti vaikselt olla, sest tema hing, mis veel maapeal, tahtis rahu 
Koolja ärasaatmise päev kujunes tähtsaks ja rahvarohkeks, millel osales kogu küla. Vallavaeseid läks matma ainult neli meest
Kohati pakuti enne surnu väljasaatmist süüa, kohvi ja viina
Puusärk viidi toast välja laulu saatel. Kandmisel hoiti surnu jalad ees muidu võis koolja kodutee meelde jätta ja hakata kodus käima
Loomade ohverdamine oli selleks ajaks kadunud, küll aga veristati matusteks mõni suurem koduloom. Muidu ei saavat surnu hing rahu ja hakkavat käima endale karja välja valimas.
Kuna iga surmajuhtum oli kardetud sündmus, siis pandi tähele igasuguseid väliseid märke (hobuse käitumine, kuke kiremine, ilm jm.)
Kui surnu oli välja viidud tuli tuba puhtaks pühkida ja praht lennutati nelja tuule suunas laiali.
Kiriklike matuste puhul kanti lahkunu kõigepealt kirikusse. Arvati, et kirikukelli ta veel kuuleb ja neid nimetati hingekelladeks.
Haua kaevasid omaksed kas eelmisel päeval või matusepäeva hommikul. Neile pidi töö eest kindlasti mingi tasu andma, sest muidu võisid nad haigeks jääda.
Haua ääres avati kirstu kaas, et kontrollida, kas surnu pole teel külili põrunud. Sel puhul tuli viga parandada, et koolja ei hakkaks kodus käima
Kirde Eestis haual söömise kommet polnud
Kuna surnuaed oli elavatele ohtlik territoorium püüti sealt võimalikult kiiresti lahkuda
Matused lõppesid peietega. toitude kohta puuduvad varasemast täpsemad andmed. Lihasupp, verivorst, riisipuder..
Kokku võttes oli elava suhe kooljaga riitusterohke, kusjuures valdavaks tugev hirm kuradi, kodukäijate ja kurjade jõudude ees. 
Peale peiesid oli surnut keelatud meenutada halva sõnaga

jätkub...

Lisatud 2013 märtsLühike kokkuvõte Pille. Arneki uurimusest Eestikeelsed tekstid 19 saj. Põhja-Eesti hauatähistel

Eestlaste matusekommetest on tehtud mitmeid ülevaateid, kuid hauatähiste tekstidele on senini vähe tähelepanu pööratud. Oma töös olen keskendunud 19. sajandi eestikeelsetele hauakirjadele. Kodu-uurijad on neid aeg-ajalt üles kirjutanud, kuid üldistusi toonaste hauatekstide
kohta on vähe. Eriti huvipakkuvad on külaseppade ja kiviraidurite tehtud tähised, sest tekstid on meistrid neile kirjutanud ilmselt kadunu lähedaste näpunäidete järgi. Seega annavad need tähised aimu eelkõige külaseppade ja teiste külainimeste (mitte kirjameeste ega kirikuõpetajate) keelekasutusest ning sellest, mida maarahvas pidas oluliseks või ilusaks. Hauatähiste tekstid sisaldavad lisaks nimele ja daatumitele mitmesuguseid andmeid perekonna, ameti, iseloomu, päritolu ja muu inimeste elukäiku puudutava kohta, varieerudes lakoonilistest faktidest pikkade nekroloogideni.
Esimesed eestikeelsed hauakirjad pärinevad 17. sajandist. 18. sajandist ei ole eestlaste hauatähiseid peaaegu üldse säilinud. 19. sajandi algusest on eestlaste hauatähiseid säilinud rohkem ning iga kümnend edasi on selles osas rikkalikum. Vaatlen lähemalt üheksa Tallinna kirjakeele alale jääva kalmistu 19. sajandi hauatähiste tekstinäiteid. Juttu tuleb Pirita kloostri kalmistu, Harju-Madise vana kalmistu, Vainupea, Pihlaspea, Ilumäe, Tudulinna, Põltsamaa, Maarja-Magdaleena ja Palamuse kalmistu hauakirjadest.

Sajandi esimesel poolel oli tavaks tähisele märkida inimese nimi, vanus ja surmaaeg, sajandi teisel poolel asendas vanust sünniaja märkimine. Igasuguse lisainformatsiooni poolest erinevad kalmistud juba rohkem. Pea kõigil kalmistutel toodi esile sugulussuhteid (kelle naine või laps), aga ka päritoluküla, -talu või -mõisa nimi. Pirita kloostrikalmistul kirjutati hauatähisele andmed abielus ja lesepõlve oldud aja ning laste arvu kohta. Rannaaladel kaunistasid sepisriste tihti peremärgid. Põltsamaal ja Maarja-Magdaleenas märgiti sagedamini lisaks päritolukülale ka neiupõlvenimi, seevastu Harju-Madisel peeti oluliseks elukutset. Tekstide sisu on seotud tähise tüübi (kivi-, sepis- või valurist) ja konkreetse kalmistu või piirkonnaga ning piirkonnas kehtivate kommetega. Samuti muutuvad tavad sajandi jooksul: 19. sajandi esimesel poolel on tekstid napisõnalisemad, 19. sajandi teisel poolel hakatakse märkima täpseid sünni- ja surmadaatumeid ning tähistele ilmuvad piibli- ja lauluraamatusalmid. Omaloomingulisi salme esineb väga harva.

Hauateksti kirjutaja jaoks on tähisel oluline tekstisisu, mitte ühtlane kirjapilt. Toonasele kirjakeelele omane variaablus kajastub hauatähistel veelgi selgemini. Ortograafiapõhimõtteid rakendati juhuslikult. Palju kasutati sõnade lühendamist, sh võidi sõna katkestada juhuslikust kohast. Nimede kirjapilt erines suurel määral kirikuraamatute sissekannetest, kuid ka samal hauatähisel võis üks nimi olla kirjutatud mitmel viisil. Kirjapildilt ühtlasemad on kihelkonnakalmistute hauatekstid ning mitmekesisemad nii sisu kui ka kirjutusviiside poolest abikirikute ja kabelite juures asuvad väiksemad kalmistud.

2 kommentaari:

päevalill ütles ...

Sobiv uurimine ja lugemine praegusel ilusal hingedeajal.

Emmeliina ütles ...

kena, et puudutas