Helenduv olend

Kohtumine teleajakirjanik Vahur Kersnaga
Juttu tuleb elulooraamatust 7x7, tele-ja raadiotööst ning paljust muust.

Selline kuulutus rippus kohaliku raamatukogu seinal ja FB-s. Kuna külaline kuulub mu vaieldamatute lemmikute hulka, polnud kübet kahtlust "minna või mitte minna".
Suur saal oli triiki rahvast täis. Kuna üritus (oh Ülo Vooglaid, ikka veel "segad" oma õpetusega - üritus on see, kui midagi üritatakse) ühesõnaga mitte "üritus" vaid sündmus toimus päise päeva aal, koosnesid rahvaread eelkõige kohalikest pensionäridest ja kooliõpilastest. Viimaste sundkohaletoomist kroonis nende poole jutu pealt ebaviisakas lahkumine. Vana kooli (mis see nõukogude kool siis ikka muud on, kui praegusaegsetele "vana kool") kasvandikuna poleks ma sellist asja ette kujutanud, eriti veel, kui emakeeleõpetaja esireas istub.
Millegipärast tuleb meelde üks viimaseid blogilugusid ja kommentaarium, kus vestutati teismeliste lugemise ja lugemuse kohta ja mis näitas, et see aeg, "kus sai santi sundida, kui sant ei tahtnud kõndida" on jäädavalt möödas.
Ühesõnaga minul oli väikese osa elukandi rahva pärast pisut piinlik ja kohtumine oleks võinud veel pool tunnikest kauem kesta.

See ei tähenda, et olemine mulle tähenduslik polnud. Kõik see jutt kõnetas mind väga, pani nii naerma, naeratama kui ka silmanurka tekkinud pisarat pühkima.
Muidugi mõjutab mind "teatud ühisosa" teadmine ja tundmine, mis mehed muutuste tuulde sunnib. Ja pean ütlema, et see muutunud inimene meeldib mulle väga. Uuriva ajakirjaniku kest on mõranenud ja alt välja koorunud luust ja lihast, headusest ja mõistmisest, tarkusest ja tarmukusest tulvil mees koos kersnaliku eheda huumoriga. Ja osa mõtteid on meil ühtemoodi. Need, mis puudutavad enda elu kirjapanemist järeltulijate tarbeks. Et ehk keegi kunagi ikka tahab teada, mis inimene tema vanavanavana ...eelkõndija oli. Ja meie ülesannatest siin maamuna peal. Ning paigast, kuhu oleme neid ülesandeid täitma tulnud. Lahkumistest, tagasitulekutest ja minemistest. Inimestest ja veelkord inimestest. Meist. Teist. Nendest.
Nauditavat koosaega vürtsitasid julge maanaise otseküsimused, mida mina oma neetud silmakirjalikuse ja tagasihoidlikusega poleks kunagi kõvasti välja öelda julgenud. Salaja ja sosistades küll. Kuidas on mõned inimesed kasvanud "vastikult" otsekohesteks ja teised häirivalt argateks.

Minu argus päädis sellega, et "teine mina" oleks tahtnud Vahuril vähemalt kätt suruda, aga "päris mina" julges vaid totakalt naeratada kui mulle raamatusse nimeline pühendus kirjutati. Ja õnnesoov. See kõik oli kalli sõbranne teene. Raamat tuleb minu juurde alles sünnipäeval.
Millegipärast on mul tunne, et sellele kohtumisloole  tuleb järg.
Muuseas, ma pole Kersna raamatut lugenud.

Tänases Õhtulehes oli sellest kohtumisest tore lugu. Seesama branne luges katkeid ette. Telefonis. Jutt ise tasuline. Lippan nüüd linna lehte ostma.

Ja veel, kellele pealkiri tundub tsut imelik - Vahur Kersnal oli sellise nimega telesaade.