Teisipäev, 6. november 2012

Õhtuks koju II


Kõik me oleme surelikud.
Kusagilt loetust on meelde jäänud, et keskmiselt jätab oma maise maailmaga hüvasti Eestis viiskümmend inimest päevas. Nii et oma lähedaste, sõprade, koolikaaslaste, hõimlaste, kogukondlaste aga ka tuntud inimeste lahkumisega tuleb meil nii või teisiti kokku puutuda. Meeldib see meile või ei.
Esimese teate mittelähisugulaste lahkumisest võiks anda omaste poolt pandud ajalehe kuulutus. Hoolivalt mõjub, kui kohalikus lehes antakse teada lahkunust, lisatud sünni ja surmaasta (siiski on päris ohtralt samanimelisi), ärasaatmise päev ja koht. Siis on alati võimalus kaastunnet avaldada kas kaardiga, ajalehe kaastundeavaldusega või ise kohale minna. Isiklikult olen selle poolt, et matustele ei pea kutset ootama. See on iga inimese isiklik asi ja otsus. Milleks valmistada leinajatele lisapingeid ja kohustusi.
Minu jaoks tähendab inimese ärasaatmine talle viimse austuse avaldamist ja kolme peotäie mulla viskamist.
Teine asi,  kui lahkub keegi pereringist või lähisugulaste hulgast. Siis oleneb juba siseringi traditsioonidest ja kommetest. Ka leinal ja matustel on oma etikett. Meie kultuuris on kaks põhilist matmisviisi: hauamatus ja tuhastamismatus; kristlik ja ilmalik matus. Kuna teade annab informatsiooni, siis ei tohiks tekkida olukord, kus paduateist demonstratiivselt ootab kiriku ukse taga või mutikesed halvustavad kremeerimismatuse harjumatust. Parem oleks endale varem selgeks teha kuhu lähed ja milleks lähed. Ilmaliku matuse viib läbi leinakõneleja, kristliku vaimulik. Kristlike matuste osatähtsus on suurlinnades väiksem, maal suurem.
Lahkunule viimase austuse märgiks on lilled ja pärjad. Kuidas suhtuda teatesse: lilli ja pärgi mitte tuua.  Vana aja kombe inimestes tekitab see ebalust ja traditsioonide eiramist. Ise arvan, et pole vaja võtta keeldu üks ühele ja kui süda ütleb, siis on alati võimalik teha tagasihoidlik valik.
Kaastunde avaldamise leinajatele määrab kombestik. Meil Põhja Eestis on nii, et lähedased seisavad või istuvad kas kirstu kõrval või esireas. Isiklikult olen seda teinud enne matmistseremooniat ja sellega koos asetanud lilled lahkunu kõrvale. Kui tegu pole lähisugulasega, siis olen peale puusärgi hauda laskmist ja kolme peotäie mulla viskamist vaikselt lahkunud kui just ei ole leinajad mind isiklikult palunud peielauda jääda.
Viimasel ajal on mul tekkinud üks tähelepanek: digifotokate laialdane levik on tekitanud minu jaoks piinliku kombe minna kaameraga leinajate ja surnu isiklikku ruumi. Arvan, et ainult omaste poolt kohale kutsutud fotograafil sobib pildistada ja seda tuleks teha äärmiselt taktitundeliselt.
Küll on juhtunud, et mõne kadunu ärasaatmisel olen olnud ainus fotoaparaadiga isik ja siis omaste palvel kohustuse enda kanda võtnud. Mulle on kõige hingelähedasemad lillede ja küünaldega kaunistatud kalm koos hauatähisega ja omaksed seal ümber. See on nagu lõplik maine hüvastijätt: oleme kõik teinud ja nüüd saame igaüks ise omaette leinata.
Veel üks mind häiriv tähelepanek: surnu ärasaatmisele sobimatu riietus. Loodan, et mind ei peeta snoobiks kui arvan, et kirevad värvid pole meie kultuuri leinavärvid. On ju palju tagasihoidlikku värvigammat mille hulgast valida.


Missugune on hea kadunuke? Sellest on kirjutanud Elukirjas Valve Raudnask:

Hea lahkunu on see, kes ei tee oma matuseid lähedastele raskemaks. Iga inimene, kes on juba üle 30 aasta vana – ei, ma ei eksi arvuga! – , võiks oma lähedastega sellel teemal rääkida. Me kõik võime ühel hetkel minna, olgu aastaid 40 või 80. Tuleks rääkida vähemalt sellest, kas inimene soovib kiriklikku või ilmalikku matust, kas urni- või klassikalist matust.
Näiteks oli minu onu hea maetav. Ta oli spetsiaalsesse vihikusse kõik kirja pannud. Seal olid ka inimeste telefoninumbrid, keda matusele kutsuda. Lisaks rääkis ta veel makile jutu, mida peielauas kuulati. Ta ütles: „Ärge muretsege – minu tee on käidud ja elu elatud.“
Minu soovitus on: tehke oma matuste asi korda. Tehke oma ärasaatmine teistele lihtsamaks! Need 4-5 päeva, mis Eestis on kombeks matuste ettevalmistamiseks jätta, on lühike aeg. Selle aja jooksul on keeruline kõike välja mõelda, ise leinates. Sealjuures on inimesed tööl ja töö ei pruugi lasta ainult matustega tegelda. Nii saadaksegi pärast lahkunu sõbranna käest sõimata, miks teda matustele ei kutsutud.
Kui panete oma matusteks korraldused kirja, öelge teistele ka, kus see paber on. Üks Ameerika president pani kirja väga täpsed soovitused oma matusteks. Aga soovitused olid seifis, seif lukus ja kus võti on, ei teadnud keegi. See leiti alles mitu nädalat pärast matust…
Kui me lähedasi armastame, siis me ei tee oma matuseid neile liiga raskeks.


Kui eelmisel sajandil oli surm üks osa elust, siis nüüd võib juhtuda, et surm lükatakse elu äärealale või sellest väljapoole. Lapsi hoitakse matustest eemal, et vanem ei peaks vastama eksistentsiaalsetele küsimustele, mis talle endalegi ebaselged. Esimene matus,  mu isa oma, kui olin seitsmeteistkümne aastane, jättis minusse väga sügavad hingehaavad, sest varasem surmaga kokku puutumine tähendas vaid haudu ja riste surnuaial.

Võib olla sellepärast see hingedeaja mõtelus.

Pärimuskultuuri uurides ja sugupuude lugusid tutvustades leidsin väga huvipakkuva portaali:http://www.kalmistud.ee/est/Kalmistute-koduleht

4 kommentaari:

Helve ütles ...

Kalmistute koduleht on meie heakskiidu pälvinud. Sealtkaudu leidis mees oma kooliaegse sõbra haua üles.

Emmeliina ütles ...

loodan, et omavalitsused tegutsevad ja varsti saavad kõik kaardistatud.

Simunas ikka püütakse uut korda luua st. ametnik väljastab nimelise hauaplatsi tunnistuse millega kaasneb leping.

päevalill ütles ...

Mul ka kõik lahkumist puudutav siiski vaid vahel mõtetes paika pandud,üksikute fragmentidena.Võib-olla sellepärastki,et vanemad veel elus.Millegipärast tundub alateadvuses,et kõik peaksid siitilmast "lahkuma kindla järjekorra alusel".Aga alati ei ole ju nii.Peab siiski hakkama mõtlema lähedastesse suhtumisele,ka hoolimist tuleb endas kasvatada.

Emmeliina ütles ...

Olen sinuga päri. Järjekorra osas ka.
Kui keegi oleks 15 aastat tagasi mulle sellist teemat ette söötnud, siis arvatavasti ma oleksin keeldunud. Nüüd aga ...tuli nagu iseenesest