Õhtuks koju III

.

Kalmud...Kalmistu...kalmuaed...surnud...surnuaed

Kohad, kus on nii palju erinevat kultuurikihti.
Surnuaed ehk kalmistu on paik, kuhu maetakse surnuid kas laibamatustel või tuhastatult urniga. Kalmud ehk hauad on surnuaial tähistatud hauatähise - hauakivi, hauasamba, hauaplaadi, risti või kenotaafiga.
Tänapäeva Eesti surnuaiad on enamasti puude, põõsaste ja teeradadega pargid. (Vikipeedia)
Kuna ma ei teadnud, mis on kenotaaf, siis: kenotaaf on hauamärk inimesele, kes on maetud mujale või kelle säilmed on kadunud.

Alljärgnevad teadmised on kokku nopitud Aliis Kiikeri magistritööst "Muutuvast surmakultuurist 21 saj. Eestis " (2012). Suur tänu talle.

Muinasaja põletusmatusest on esimesed leiud pronksiajast (1100 eKR), kus leiud olid maetud kivikalme alla. Valdavalt puistati tuhk kas vette või maapinnale. (Tõnno Jonuks)
Rauaaja kivikirstkalmetesse ja hiljem tarandkalmetesse maeti laibad, põletamist oli vähe.
Algselt individuaalmatusteks mõeldud tarandid asendusid kollektiivhauana mõeldud suuremate kambritena ja aegapidi levis põletatult matmine. Oli levinud osaline matmine ja osaline põletamine kusjuures põletati peamiselt päid (Valter Lang)
5-11 saj. oli peamiseks matmistüübiks põletusmatus kivivarekalmetesse, sest kivid tuleriida all andsid põletamisele parema tõmbe. Nii võisid kivid lihtsalt peale matmist paigale jääda ja sellest kujunesidki sellele ajale omased matmispaigad. (Andres Tvaur)
6 saj. teisest poolest on Kagu-ja Ida-Eestis leitud põletusmatustega liivakääpaid, reeglina veekogu ääres. Kääbastes on savinõude kilde, mis võivad olla matuseurnid. Lisaks on avastatud viikingieelsed paadis või laevas põletatud surnud. (Andres Tvaur)
I at teisel poolel oli meil levinumaks põletusmatus. Põletatud säilmed asetati maasse kaevatud auku ja kaeti mulla või kividega.
Nii et laibapõletuskomme rauaajast kuni muinasaja lõpuni oli Balti mere idakallastel laialt levinud.
Muinasaja lõpusajandeil hakkab levima laibamatus, paralleelselt põletusmatusega. Põletusmatus püsis pikemalt Lõuna - Eestis v.a. õigeusklik Setumaa (Mati Mandel)
Lõuna Eesti 13-18 saj. külakalmistutelt leitud leiud näitavad, et surnute põletamine ei lõppenud pärast muistse vabadusvõitluse lõppu lubades arvata, et tegemist pole harvade üksikmatuste, vaid elujõus püsinud kombega. Surnute põletamine oli kõrg- ja hilisaegse Euroopa kõrgkultuurilisel foonil tavatu nähtus.  (Aliis Kiiker)
Kristlus soosis surnute matmist maa pealsesse, mitte maa.alusesse hauda. Surnute põletamise keeld on muistse vabadusvõistluse alistumislepingus.
Seega vähendas ristiusk põletusmatuste osakaalu kuni selle liigi väljasuremiseni. Kirjalikke allikaid keskaegse Eesti kohta napib.

Järgneva olen kogunud Heiki Valk artiklist Uus ja vana usk (Horisont 2006)
Kogu Eestis hakkasid lisaks kirikutele kerkima väiksed keskaegsed maa- või külakabelid. Nende kohta on teada üsna vähe. Ainult pärimustes levivad Kabelimäe või Kirikumäe kohanimed. Rootsi ajal, 17 sajandil, oli neid veel palju alles.
Keskaja saabumine tähendas uue matusepaikade süsteemi kujunemist. Enamik muinaskalmeid jäeti pärast vallutust maha. Nende asemel kasutusele võetud uued kalmistud paiknesid samuti külade juures.
Kuigi kerkisid kirikud ja nende ümber kristlikud kalmistud, jäi Liivimaal kehtima matusepaikade kaksiksüsteem, mida mujal Euroopas ja Põhjamaades polnud.
Matmine külade juurde oli 13-17 saj. niivõrd massiline, et seda oli sunnitud aktsepteerima Liivimaa kirikuvõimud. Olukord muutus alles Rootsi ajal, kui kirik hakkas täie rangusega võitlema külakalmete, kui anomaalse ja lubamatu nähtuse vastu.
Talupojad põhjendasid matmist halbade teeolude ja kirikukalmistu maksuga. Rahvaluule pärimused räägivad, et eestlaste uskumustes seaostus surnu elupaik kalmistuga, kus kohtuti teispoolsusesse läinud lähedastega. Seto kultuuris, kus õigeusu reeglid ei tõrjunud välja eelkristlikke traditsioone, on veel praegugi au sees haual söögi ja joogi jagamine.
Kuna Põhja ja Lääne- Eestis toimus üleminek ristiusule valutumalt ja osa vanast ülikkonnast jõudis vasalliseisusse, siis kajastus see ka erinevates matusekommetes. Lõuna- Eesti eliit sinna ei pääsenud ja nii jäid sealsete linnade matusekombedki külakommete tasemele. Seevastu Põhja- Eestis vastas linnade matusekombestik kristliku Euroopa normidele.
Maarahva seas valitses 13-17 saj. maailmapilt, kus põimusid nii eelkristlikud kui kristlikud uskumused kuhu kuulusid nii kirikukalmistud, külakalmistud, maakabelid, looduslikud ohvripaigad.
Lisaks tõi 18 sajand suuri muudatusi kirikuellu. tekkisid vennastekogudused, mille juhid ja kõnelejad elasid rahva keskel. Ehitati uusi palvemaju ja vabakirikuid. 15 % rahvast siirdus sajandivahetusel ortodoksesse riigikirikusse.


Kalmistute ajalugu on tihedalt seotud kirikutega.
Kuni 1772 maeti Vene Tsaaririigi luterlikes kubermangudes surnuid enamasti kirikuaeda ning jõukamaid inimesi kiriku sisse.
Emmeliina tahab teada: Aga kuhu siis maeti enne ja pärast  Põhjasõda külainimesed. Surnuaiad kirikute ümber polnud ju nii suured ja kihelkonna peale oli ju üks kirik. Järelikult pidid ikka veel külasurnuaiad  eksisteerima, sest kui Simuna surnuaed rajati l817 mis toimus siis selles kandis enne seda? Perekonnanimesid polnud, haudasid ei tähistatud. 

1772.a. - Katariina II korraldus, kus nõuti, et kalmistud tuleb rajada selleks sobivasse kohta.
Mõisad eraldasid maa ja hakkasid tekkima tänapäevani kasutusel olevad kalmistud. .
Seadus kehtis ka linnade kohta. Seaduses oli kirjas, et uus kalmistu tohib asuda vähemalt 200 m kaugusel linnamajadest.
Kopli kalmistu õnnistati 1774 a. Samal aastal toimus esimene matus. Tegemist on sellesama kalmistuga, mille hävitas nõukogude võim  1950.a ja kujundas pargiks ümber. Kalmistul oli väga suur ajalooline kui arhitektuuriline väärtus (kabelid, monumendid, sepised jne. ) Kivist monumente veeti Russalka juurde pinnatäiteks ja rannamüüri ehitamiseks. Kalmistule ehitati tantsuplats ja õllepaviljon.

Ka mõisnikud pidid seadust jälgima. Sellepärast hakkasid  nad rajama oma perekonnakalmistuid, et mitte olla maetud lihtrahva surnuaeda. Perekonnakalmistuid on rohkem Lõuna - Eestis.

Paljudes maakohtades ei jätkunud hiljem ühest surnuaiast ja nii tekkis nn. vana ja uus surnuaed

Vello Salo: Esimene kristlik misjonär astus meie maale 1180 aasta paiku. tema rahumeelne kuulutustöö jäi lühikeseks, poolteist aastakümmet. siis algas meie maal ristisõda, mis lõppes sõjast järelejäänud paganate ristimise ja Liivimaa kirikuriigi rajamisega. Sisuliselt oli see saksa koloonia kus nii vaimulikud kui poliitilised ametid olid varutud sakslastele, kuna mittesakslaste osaks jäi olla lihttööliste reserviks. Eestis kehtis see olukord 1918.a. iseseisvuseni. ka siis, kui poliitiline ülemvõim oli Taani, Rootsi, Poola või Vene käes. talupojad jäeti kogu aeg omapead. Arheoloogilised leiud näitavad, et maarahva matmiskombed osutuvad oluliselt samadeks 13. saj. keskpaigast 19.saj. keskpaigani.

Kui kellelegi on kätte juhtunud mõni teemakohane raamat, siis palun andke teada
järgneb