Õhtuks koju IV

Kalmistud kõnelevad rohkem kui me arvata oskame.
Juba 13. sajandist tähistati  kirikute kalmistutel haudu hauaplaatidega. Vaevalt seal on meie eellasi, kui nad just mõisnike soost polnud.
Kui 17. sajandil hakati talurahvast matma kirikaedadesse, siis jäid haudasid tähistama kivist rõngasristid. Rõngasristid tulid meile Lääne Euroopast ja nn. malta riste on näiteks Märjamaa surnuaias.
Lõuna- Eestist ei tasu kiviriste otsida.
18. sajandi, Põhjasõjajärgsest ajast pole hauatähiseid leitud. Küllap oli põhjuseks sõjajärgne aeg. Sellepärast on säilinud hauaplaadid 18 saj. lõpust.
Selline  kalmistute miljöö, mida näeme tänapäevani, hakkas pikkamööda kujunema 19 saj. algusest, koos surnuaedade tekkimisega. Perekonnanimede panekuga pandi paika kindlad perekonna rahulad, need tähistati piiretega. Piireteta platse ei säilitatud. 1860-ndatel hakati istutama hekke ja lilli.  Näiteks 1866.a Pärnu alevi kalmistu plaanil on maamõõtja lilled plaanile kandnud.
Kiviriste hakkasid asendama malmristid ja külaseppade sepistatud raudristid näitamaks, et igavikulisus pole ainult härraste privileeg. Samal ajal hakkasid levima metallist piirdeaiad, mille tähtsus vaibus 1930-ndatel mil piirde funktisooni võttis kolmeosaline sammas platsi päitsis ja hekk ümber platsi.
Platsi nurkadesse hakati istutama puid ja nii muutusid meie kalmistud 20 saj. parkmetsade sarnaseks.
Kui Kunda tsemenditehases hakati 1890.ndatel tootma tsementi, siis hakati valama tsemendist piirdeid ja suuri kõrgeid sambaid, mis olevat meie maale tulnud Inglismaalt. Ausamba kujutis pidi markeerima oksteta puud, mis pürgib kõrgusesse? ja need tähistasid täies elujõus lahkunud inimest?
Kalmistutele ilmusid uudse nähtusena hauakastid ja kohalikud talumehed valmistasid palju tööd nõudnud raudristide asemel odavamaid betoonriste.
Juba 20-nda sajandi algupooles hakkasid kujurid valmistama suursuguseid monumente pronksist ja marmorist. Need kerkisid peamiselt linnade kalmistutele markeerides tihti silmapaistvate inimeste matmiskohti. Aga näiteks A. Weizenbergi valmistatud skulptuuri "Lootus" Viljandi vanal kalmistul (1893) tellis A. Rosenberg kalli inimese mälestuseks perekonnaplatsile.

19 sajandi algupoole hakati tegema massiliselt plekkpärgi. Need polnud muidugi kõigile jõukohased. Eriti veel, kui olid kaunistatud portselanlilledega.

Esimese vabariigi ajal hakati veelgi suurejoonelisemalt kasutama kiviraidurite tööd ning valmistati skulptuure ja mälestusmärke kõrgel tehnilisel tasemel. (skulptor Jaan Koort, Amandus Adamson, August Weizenberg, Anton Starkopf)
Ka vabadussõjas langenute ja eesti skulptorite kujundatud mälestussambad püstitati peamiselt kirikute lähedusse.
Mul pole andmeid, millal hakati matuseplatsidele paigaldama pinke, aga tänapäeval on pingid päris paljudel maakalmistutel.

20. saj. algupoolel kujunes välja komme käia jõulude ajal kalmistutel ja süüdata omaste haudadel küünlaid.

1930-ndatel, seoses kodukultuuri õpetustega ajakirjades ja kursustel hakati rääkima kalmistukultuurist.
1925 .a.  võeti vastu matmispaikade seadus ja 1935.a matmise seadus. Ilmselt on meil paljudel sellest ajast välja antud ja ostetud nn. "oma hauaplatsid". Enamus kalmistuid kuulus kogudustele, kogudused olid elujõulised ja kalmud valdavalt hoolitsetud.
Nõukogude ajal toetus seadustik aktidele. Surmaakti alusel sai omandatud tasuta matmiskoht (kohad) Tihti ka tutvuse alusel. Õnnelikud olid need, kel vanadel perekonnarahulates piisavalt ruumi või võimalus kasutada nn "pealematmist"

Pärast II maailmasõda rikuti ja hävitati palju vana kalmistuarhitektuuri, raudaedu, riste ja teisi hauamonumente. Rääkimata vabadussammaste organiseeritud purustamisest. Tallinna Kaitseväe kalmistule maeti Eesti-aegsetele haudadele vene sõjaväelased, purustati vanad ja paigutati u. 200 fiktiivset hauatähist.
Ka Maarjamäe memoriaali rajamisel pandi toime ulatuslik hauarööv. Olid ju sinna maetud kuni 4000 saksa sõdurit. Hauatähised ja hauad olid juba 1944 aastal likvideeritud.


1960-ndatel muutusid kalmistud veelgi odavamaks kui hakati kasutama kõnnitee äärekividest piirdeid.
Haudu hakati tähistama poolekslõhutud maakivist monumendiga, mis on Euroopas täiesti unikaalne nähtus.

Nõukogude ajal suhtuti kalmistutesse olenevalt kohaliku majandi ja võimu haritustasemest. Näiteks Luunjas ehitas sovhoos surnuaia ühte otsa sigala ja teisele poole ladustati jäätmeid. Haljalas aga restaureeriti kalmistu värav, püüdes sellele anda algset kuju.
Ka ametinimetused olid ajastuhõngulised. Nii tegeles näiteks Tartu surnuaedadega Tartu kommunaalmajanduse kombinaadi kalmistute tsehhi juhataja. Kuna prügikastid olid alles uus nähtus, siis viidi kõik praht valikuta haudadelt suurtesse hunnikutesse, mis tuli siis minema transportida.
Mäletan suvel haisvaid suuri hunnikuid, mille ümber vastik hais ja porikärbsed. Veel on mul meeles vana ja juba lagunema hakkav kabel keset surnuaeda, kus sees tuule käes kolisesid seinetel naelte otsas plekkpärjad (Emmeliina mälestused Simuna surnuaiast 1960.ndatel)

1970-ndatel täienes haudade atribuutika küünlalaternatega. Neid valmistati plekist ja klaasist, ning sinna sisse põlema pandud küünalt ei kustutanud tuul ega vihm. Varem püüti küll jõulude ajal ümber peenikeste kuuseküünalde kaitsvaid lumevalle ja isegi traadist ja paberist moodustusi meisterdada. Samuti hakati haudadele paigutama suuri betoonist lillevaase.

1980-ndatel hakati suurtes linnades kasutama hauaplatside hooldamise tellimise võimalust. Kalmistute korrastamisele asus agaralt ellu kutsutud Muinsuskaitse Selts. Suurenes elanikkonna huvi genealoogia st. oma eellaste otsimise vastu ja see omakorda suurendas huvi surnuaedade vastu. Talgute korras puhastati suurmeeste ja ka muid vanu hooldamata haudu nii surnuaedades kui kirikute ümber. Vanad kabelid renoveeriti ja sageli muutusid need leinatalituse läbiviimise kohaks.

Lisan jutule pilte, sest muidu läheb endal ka igavaks. Kõik fotod on asjaarmastaja st. minu enda tehtud aastal 2012

Vainupea kabel, Lääne Virumaa, Vihula vald 

renoveeritud 

Vainupea surnuaed

Väike- Maarja kirik, Lääne Virumaa

2009.a augustitormis kukkus tornikiiver kõrvalolevasse kabelisse,

tornikiiver renoveeritud ja ootab paigaldamist

Ambla kirik, Järvamaa

Kesk: Eesti vanimaid, kolmelööviline kodakirik, mis sai läänetorni juba 13 saj.

http://emmeliina.blogspot.com/2012/02/tuisku-trotsides-amblasse

Ambla kiriku värav 

Maydellide hauakabel

Vana ja uut

Kivirist otse kiriku seina ääres

huvitav hauatähis 

kolme osaline sammas

Vabadussõja monument "Rahuingel võidupärjaga" Anton Starkopf

taastatud 1990

hauatähiste segadik

Uudeküla surnuaed, Tamsalu vald, Lääne- Virumaa

http://emmeliina.blogspot.com/2012/02/tibake-tamsalut.html

rajatud 20 saj. alguses kuna Amblasse oli 20 versta

surnuaiale on maetud Uudeküllid

lihtne rist

lihtne värav

Järva - Madise kirik Järvamaal

http://emmeliina.blogspot.com/2012/04/jarvamaal.html

väga huvitav leid

härraste pool

härraste kabel

vanad väravad

huvitav hauatähis kirikuaia müüri ääres

Järva-Madise vana surnuaed

A. H. Tammsaare vanemate puhkepaik

Oru Pearu prototüübi ja tema naise puhkepaik

Tudu kirik, Lääne Virumaa

ehitatud 1927

ainulaadne puukirik, taastatud 2001

Tudu surnuaia värav

lihtne väike rist Tudu surnuaial

http://emmeliina.blogspot.com/2012/06/see-on-eesti.html

Maarja Magdaleena kirik, Jõgeva maakond, Tabivere vald

Kirikuaia KAKS ainsat risti

Väike - Maarja saksa kabel kirikuaias, restaureeritud 2010

Huvipõige õigeusklike kirikuaeda. Alajõe

Alajõe kiriku surnuaed

Simuna, Väike - Maarja vald, Lääne Virumaa

 surnuaia vanim osa

huvitav raudrist

1950.ndate alguse hauatähis Simuna surnuaias

1972 a. murtud põllukivist hauatähis Simuna surnuaias

Harju - Risti kirik

http://emmeliina.blogspot.com/2012/08/igauks-peab-oma-risti-kandma.html

Risti kirik (ka Harju Risti), Padise vald, Harjumaa

Mälestusmärk Vabadussõjas hukkunutele 

originaal

Vaikuse laste mälestuspaik

rajatud 2011

Harju - Madise kirik, Padise vald Harjumaa

Huakivi viimastele Padise mõisnikele, mille alla pole põrmu sängitatud

http://emmeliina.blogspot.com/2012/09/padisel-ja-madisel.html

Harju- Madise kirikuaia värav

Tahaks siia veel kirjutada ühe mõttetera (autorit ei tea)

Ilma minevikuta inimene on nagu dementne vanainimene

järgneb..