Minu jõulud

Minu jaoks on mitmed erinevad jõulud. Niisuguse mitmetahulisuseni olen ennast viinud pikalt juurdlemata.

Proovin tänavu üht teist kõige rohkem enda jaoks ja läbikirjutamiseks - mõtlemiseks üles tähendada. Teadmisi olen saanud Mall Hiiemäe "Eesti rahvakalendrist" ja igasugu jupikesi kokku korjanud mujalt ka.

Esimesed, ehk maausuliste või vanarahva jõulud on kombed ja pidustused, mis seotud talvise pööripäevaga.

Eesti keelne nimetus JÕULUD olevat tulnud muinasskandinaavia sõnast JUL (vanainglise nimetus yule). Võru-, Setu- ja Mulgimaal kutsuti jõulusid varem ka talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad.

Jõulud algasid maarahval pööripäevaga ja lõppesid mõned päevad peale uut aastat. Maausuliste väitel on muistne uusaasta 25. detsember (esimene päev, mis on pikem kui eelmine) ja ametlik uusaasta on nihkunud 1. jaanuarile ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel.
Nende sõnul tõestab seisukohta, et jõulud olid maarahva jaoks aastavahetuspühad, asjaolu, et kui 17. sajandil tõsteti aasta ametlik algus 1. jaanuarile, hakati seda nimetama uueks jõuluks ja pööriaega vanaks jõuluks.

Jõulud olid pühad päevad, mil üks ajastaeg oli lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole.

Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju.

Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud teha muid töid, kui hädapärased, siis tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada.

Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni.

Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi – vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud.

Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muiks pühiks tuppa toonud paljud Euroopa rahvad enam kui kaks tuhat aastat. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati. Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutasid õled sammude müdina – usuti, et hinged tahavad vaikust.

Arvatakse, et õled toodi põrandale just selleks, et neil magada, kuna tavapärane magamisase jäeti aupaklikult kodu külastavatele esivanemate hingedele. Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. Usuti, et peale pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.
Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgus toas kustuda. Pidi ka jälgima, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks.

Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla – kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides.

Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või.

Usuti, et jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele.

Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd üldiselt levinud.

Jõululeib, õlu ja liha pidid laual olema terve jõuluaja ja igaüks pidi saama niipalju süüa, kui tahtis. Jõuluöösi tuli süüa 7, 9 või 12 korda, siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnistatud ja tal pole leivapuudust.

Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata.


Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada.

Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati – tehti nende ümber kõndides ring.

Kuna jõulus olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega jõude olla, jäi aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada.

24. detsember vana-aastaõhtuna oli saunaskäimise päev. Saun pandi kütte juba hommikul ja enne pimedat pidi kindlasti saunas käidud olema. Oldi kodus oma perega. Südaööst, kui algas uus aasta, võisid poisid ja mehed minna küla peale head uut aastat soovima. Kui vana-aasta sees või uuel aastal tuli külla naisterahvas, pidi talle meeste püksid kaela viskama – siis ei kaduvat õnn kodust ära. Uue aasta öösel või hommikul viskas peremees kaevu soola ja tõi sealt vett. Vesi valati kaussi ning selle põhja pandi nuga ja midagi hõbedast. Peremehest alates pesid kõik seal nägu - see pidi hoidma inimest uuel aastal haiguse ja kõige kurja eest. Uue aasta juurde kuulus ka õnnevalamine(tinavalamine) ja igasugune ennustamine.


Niisiis, missugused kombed olen esiemadelt üle võtnud ja proovinud neist kinni pidada:
Selgub, et kuna oleme kogu elu elanud korterites, siis jääb sõelale õige vähe.

Kõigepealt on mulle tähtis teada, millal on talvine pööripäev. Tänavu 22. dets. kell 5.30

21. detsember - Toomapäev /apostel Tooma järgi)langeb sageli kokku talvise pööripäevaga ja on pühade algus. Ega see siis tähenda, et võib kohe looderdama hakata. Vastupidi.
Püüan hoopis kodu koristusega toomapäeva lõpuks ühele poole saada, et Tahma Toomas välja ajada. Kuigi meie majapidamises küttekolded puuduvad.
Kuna tegemist aasta kõige pimedama päevaga, siis süütan tubades küünlad ja ajan kadakaoksa suitsuga pahad vaimud välja. Sest kurjad jõud võivad olla liikvel. Kadunute hinged ka.
Olen lugenud, et Toomast on peetud paganluse ajast säilinud surmahaldjaks. Nii et üks ütlemata tähtis päev.
Ja AK paneb saunaõlle käima.

Edasistel päevadel teeme emaga sülti. Mõnikord olen ka üksi teinud, kuid kahekesi on mõnusam. Mulle maitseb sült. Kallerdisega, mitte väga lihane.
Pasteeti teen ka. Ja räimi praen, ning panen marinaadi. Sellised tavalised toidud. Leiba ise ei tee, vaid ostan suure ümmarguse Halliku jõululeiva. Toitu hoian terve öö laual ja söögikordi loen ka. Rohkema ja sagedama suunas.

Õlgi tuppa ei too, kuid mõnel aastal olen mingi krässi moodi asjanduse soperdanud. Kõrred ja õlelilled, lindikesed ka. Võib olla tänavu proovin jälle.

Aga üks suur ja suurepärane sündmus on meid ootamas! Nimelt saab jõulu ajaks Emmeliinast Saunaliina.
Saun sahvris - mehe unistus saab teoks.

Niipalju siis väga vanade aegade jõuludest koos minu kommetega.

...järgnevad uuemad tavad ja kombed