Kas see näitab, et mu enda elu on nii laiali ja segi, et ainuke rahuldus, mis saan, on tegeleda teistega? Kas sellega korvan ma oma isiklikke kaotusi, kui mul enda arust õnnestuks kellegi teise elus korda luua?
Tegelikult pole see mingi rõõm ja lillepidu, vaid vastupidi - päevad täis mõttetuid jutuajamisi, mis kuhugi ei vii ja mis toodavad ainult sõna otseses mõttes " müra ja möla".
Kui ma olen sõnas nii võimetu, et ei suuda ennast kõnes ja pildis arusaadavaks teha, siis on kaks võimalust: kas hoida suu kinni või õppida. Võib olla on parim teha mõlemat koos.
7 kommentaari:
Kui küsitakse või kellelegi eluohtlikuks läheb, siis tuleb kindlasti suu lahti teha. Muidu ma ei tea. Võib-olla kunagi saan teada.
Mitte keegi ei saa ju meie enda elu ja valu reguleerida. Meie ise oleme selle valu eest vastutavad, sest see tekib meie sees.Kindlasti eksisteerivad maailm ja asjad ka ilma sinu sekkumiseta. Sa ei pea ju tegelema nende asjadega, mis ka sulle haiget teevad. Kõigil on omad elud.Kui see ainult oleks nii lihtne tegelikkuses ka.
Kui muutusi ei ole, ilmselt keerutad ühe koha peal jah. Peaks vast paar sammu tuntud teest kõrvale tegema. Suisa ehku peale astudes pole küll erilist lootust õiget teed leida, aga vähemalt õnnestub ehk asja vähe teise külje pealt näha.
Ma hiljuti ka üritasin, aga vist läks asi veel rohkem sassi...
on inimesi, kes kohe sobivad intrigaanideks.
Õukonnas oleks neil edu olnud.
Paljud meist kuuluks pigem õukonda,kasvõi 1 tunnuse põhjal
.
tegelikult tahtsin öelda, et teiste eludesse hakkavad enamasti sekkuma need inimesed, kellel enda asjad seesmiselt korras pole. Nemad arvavat teadvat paremini, mis teistele parim.
Nii tegutsesin ka mina ja sain oma nätaka kätte.
PS mõtle ka teemadele psühholoogid, sotsiaaltöötajad jm. indiviidid
Postita kommentaar