Minu jõulud

Koopeerin siia loo mulle väga tähtsast inimesest, tänu kellele muutus kuus aastat tagasi minu elu

Jõulutunne on seotud inimsuhetega
24.12.2011 09:10
Katrin Kuljus

EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu ütleb, et hea jõulujutlus on see, kui kuulajal tekib küsimus, kas see on ka tema jaoks. Praegusel kiirel ja infoküllasel ajal kutsub Toompuu inimesi üles süvenema – kõigepealt iseendasse.



Kirikuõpetajatel on tulnud aastasadu jõulude ajal öelda jutlust ühe ja sama teksti põhjal. Kuidas valmib igal aastal uus jõulujutlus?

Palju mängib kaasa see, mis on toimunud inimeste elus ja ühiskonnas tervikuna. Jõulusõnumit edasi andes mõtled kontekstile, kust inimesed tulevad jõulukirikusse – paljude jaoks ongi see ju ainus kirikusse tulek aasta vältel. Aga jõulusõnumi tuum on ikka sama: Jumal on tulnud maailma.

Koolilaste jõuluteenistusel rääkisin Grinchist, kes on filmitegelane ja kes soovis jõulud ära varastada. Mis siis oleks, kui jõulud oleks varastatud, kui jõule ei oleks? Ilmselt kingituste tegemiseks leiaks ikka põhjust, heategevus oleks samamoodi ka muul ajal, jõuluevangeeliumi Joosepi ja Maarja lugu võiks ikka olla – tegemist on ju toreda looga, kuidas kaks noort inimest ei leia ulualust ja satuvad lauta. Aga mida ei oleks, oleks ingli sõnum, mis karjastele kuulutas: ärge kartke, teile on täna Taaveti linnas sündinud päästja. Ei oleks sõnumit, et Jeesuses Kristuses on Jumal saanud inimeseks – meie pärast. Ilmselt oleks jõulude röövimiseks vaja see sõnum ära võtta.

See on jõuludes eriline ja seda peaks kirikutes püüdma inimestele arusaadavaks teha, et nad seisataksid ja küsiksid: kas see on ka minu jaoks? Ka siis, kui inimesed ütlevad, et ei, see on hoopis teisest maailmast kui see, kus mina elan. Aga nad vähemalt küsivad: kas see võiks olla ka minu jaoks? Siis on jõulusõnum saanud piisavalt hästi edasi antud, kui inimesed endale selle küsimuse esitavad.



Milline on tänavuaastane jõulude kontekst?

Minu meelest on tänavune aasta olnud kontrastide aasta. Ühtepidi on Eesti ühiskonnas midagi saavutatud, saime ju tänavu aasta alguses euro kätte, ja teisalt räägitakse nüüd, et kui vale see kõik oli. Vaimuliku pilgu läbi ühiskonnas toimuvat vaadates tundub mulle, et ühtepidi ollakse hästi kriitilised, ka kiriku suhtes, kristliku sõnumi suhtes. On ju suur hulk häälekaid vastaseid, kellel on ka koht, kus oma hääl kuuldavaks teha, ja keda kuulatakse, näiteks kolumn “Jumal kirjutab” Eesti Päevalehes – iseenesest vahvalt kirjutab, aga tulemus tundub kohati traagiline.

Teistpidi vaatan inimesi. Nemad tulevad ikka kirikutesse, ja minu meelest järjest enam. On otsimise aeg. Näiteks meie kogudusse tulevad paljud need, kes on mingi pikema otsimise teekonna juba läbi käinud. Enamik neist on keskealised, kes on proovinud ühte ja teist, ka totaalset materialisti elu, aga mingil ajal jõuavad nad kirikusse. Ja see põhjendab, miks kirikul on mõtet olemas olla.

Ükskõik kui keeruline vahel on olukord kiriku jaoks ja kui palju on vastuhääli, alati on tasakaalustav pool, kes leiab kirikust seda, mida mujalt ei leia. Ja teistpidi, kui ühiskonnas on põhiväärtuste ümberhindamine, räägime siin näiteks abieluinstitutsioonist, siis suur hulk inimesi pöördub kiriku poole, leides, et kirik on jõud, mis saab neid protsesse suunata või pidurdada.



Praegusel ajal otsitakse jõulutunnet. Kust seda leiab?

Ma arvan, et jõulutunne on osal inimestel seotud lapsepõlvekogemustega. Mis on sellest muretust ajast meeles: ema küpsetas piparkooke ja kõik muu, mis jõulude juurde kuulus.

Ma arvan, et jõulutunne on seotud inimsuhetega. Jõulud on raske aeg neile, kellel on suhted sassis, kes on üksi. Olla jõulude ajal üksi või haiglas, on üsna traagiline.

Jõulud on teatud mõttes inimelu põhialust puudutavad pühad. Inimsuhted on väga olulised, et tunda end väärtuslikuna, leida oma koht. Pühakiri ütleb, et Jeesus tuleb meile ka vennaks – Jumal ise tahab tulla inimese juurde selleks väga lähedaseks tegelaseks, kellega on isiklik ja intiimne suhe. Selles mõttes puudutab jõulusõnum meie suhete maailma.

Kui inimesed otsivad jõulutunnet, siis ilmselt tuleks otsida üles need olulised inimesed, kellega ei ole kaua suhelnud, otsida üles oma pereliikmed, olla koos, öelda mõni hea sõna – ma usun, et see loobki jõulutunde.



See aasta oli teie peres eriline – sündis esimene laps. Kas poeg Ruubeni tulek on midagi teie elus muutnud?

Pärast lapse sündi ei ole enam ühtegi päeva, mis oleks mõttetu, tähenduseta või raisatud. Laps annab kõigile päevadele tähenduse. Lapse sünniga on elul oluline dimensioon juures – ma saan aru, et olen vajalik, ükski päev ei lähe mööda nii, et ma ei tunneks oma vajalikkust. Juba see, et oled ühele lapsele vanemaks, annab igale päevale tähenduse.



Kuidas end aasta lõpul ja uue algul häälestada?

Aeg, kus elame, on väga põnev. Vaadata, mis maailmas toimub, kuidas võimud vahetuvad, mingid tegelased kukutatakse, on ühtpidi hirmutav, aga teistpidi sisaldab see kõik võimalust. On tunda, et midagi uut on tulemas.

Kui vaadata, kuidas teatud paradigmana on muutunud ka see, et õpetajad ei ole koolis autoriteetsed, siis puudutab see autoriteetide maailma laiemat mõistmist. Autoriteetide ajastu on möödas. Pigem kaldub kõik sotsiaalmeedia kujundatud suhtlemisviisi suunas. Ei ole enam tähtis see, milline on sinu positsioon, isegi haridus, vaid tähtis on see, kas sind viitsitakse kuulata või mitte. Kas sul on midagi sellist öelda, et inimesed tahavad seda kuulata – see on inimeste vaba valik. Sa võid olla minister, aga kui su kõnesid ei kuulata, ei ole sul sõpru, järgijaid.

Ühiskonna toimimisel ei ole enam oluline autoriteetide seltskond, kes on võimu tipus ja ütleb, kuidas edasi minna. See, et sul on positsioon, ei lähe enam korda, see, et sa oled õpetaja, ei tä­henda enam, et õpilane sind kuulab. Võib öelda, et kõik on hukka läinud ja vanasti oli kõik ilusam ja parem, aga ma ei annaks hinnangut – tänapäeva maailm on lihtsalt teistsugune, eile elati teisiti kui täna. Suheldi ja mõisteti kogukonnana toimimist teisiti, see ei ole hea ega halb, vaid lihtsalt praegune olukord ja pigem tuleks otsida võimalusi, mismoodi võiks positiivselt sellega kaasas olla. Minu meelest on tore, et järjest tähtsam on sisu, see, mida sul on öelda, kui see, kui palju sa teenid või milline on su võimupositsioon. Iga üksiku inimese osatähtsus järjest suureneb. Iga inimese arvamus on potentsiaalselt suurem, kui see on kunagi varem olnud.

See aeg on möödas, kui võimulolijad said mõelda, et las rahvas teeb oma asja ja meie teeme oma. Mulle tundub, et eesti inimesed, eriti noored, huvituvad rohkem sellest, kuhu me rahva ja riigina läheme.



Kuidas siis praegustes oludes käituda?

Olen mõelnud, et üks asi, mida vajame, on süvenemine, sügavuti minek. Ma ise olen totaalselt XXI sajandi inimene. Ma tunnen ennast väga hästi kõigi uute vidinatega ja uue suhtlemisviisi juures. Mulle meeldib, et ma ei pea ajalehte paberkandjal tellima või raamatut poest ostma, vaid saan arvutist lugeda. Samal ajal on kõik käeulatuses – informatsioon, tõekspidamised, maailmavaated. See tekitab olukorra, kus me ei jaksa süveneda, võtame vastu kõike, aga samas mitte midagi: ajalehest loen pealkirju, mitte kogu artiklit, erinevate maailmavaadete puhul piirdun esmamuljega ja ei küsi, mis on seal taga, miks nii öeldakse-mõeldakse.

Minu meelest tuleks siit edasi minna, püüda süveneda, vaadata asjade ja esmamulje taha. Minna pealkirjadest kaugemale, kusjuures pealkirjad sõnastatakse tihtipeale nii, et nad tabaksid, mitte et nad sisu edasi annaksid.

Kirik võiks siin olla teenäitajaks, tegelda asjadega, mis kutsuvad inimesi süvenema.

Ühtepidi räägime, et on oluline olla tänapäevane, et inimesed saaksid aru, mis kirikus toimub; ka muusika võiks olla tänapäevane jne. Aga mulle meeldib mõelda, et inimesed vajavad hoopis teistsugust asja, mis korraks tõmbab neile piduri peale ja nad saavad aru, et siin on hoopis midagi muud, mida kuskil mujal ei ole. Näiteks vaikus. Kui vähe on kusagil võimalik vaikust kuulda. Aga vaikus paneb kindlasti inimesi süvenema.

Ja süvenemine peaks algama kõigepealt iseendasse süvenemisega. Kõik suured vaimulikud inimesed on sedastanud, et tee Jumalani algab iseendast. See ei tähenda, et sina ise oled Jumal või et sinus on Jumal. Kuid paratamatult avastad iseendasse süvenedes uued teed ja vajadused, mida sa varem pole märganud. Keegi on öelnud, et igas inimeses on üks Jumala-suurune auk, mida oleks vaja täita. Usun, et see auk on olemas.

Süvenemine võiks hakata sellest, et jääme vait. Lõpetame rääkimise. Paneme müra kinni. Vaatame, mis siis on. Väljast ei tule infot ja ise ei produtseeri – mis siis alles jääb? Me võtame elus rolle, paneme ette maske – aga kui see kõik ära võtta, mis siis alles jääb? Siis jõuab inimene iseendani ja näeb oma tõelisi vajadusi. Siis saab temast otsija, kellel on suur potentsiaal ka leida. Nii võib tõelise seesmise rahuni jõuda.

Ükskõik kuidas elu läheb, kuidas on tööl, isegi kui inimsuhted on keerulised – sellest kõigest sõltumata saab olla temas rahu, sest ta on leidnud midagi kõigest sellest rohkemat. Ja siis ei pea üldse muretsema, mis tuleb aastal 2012 – inimene teab, et tuleb mis tuleb, tema on olemas ja ta on midagi enamat kui see, mida saaks määratleda mingi positsiooniga ühiskonnas, sõprade hulga või palganumbriga. Ta on midagi enamat. Ta saab aru, milleks ta on maailma loodud, milline ta on – Jumala-näoline ja armastatud olend. Ja siis saavutab ta olukorra, mille kohta me ütleme õnn või rahu, kõikumatus, enesekindlus. Süveneda!


Nii ongi mul sõnad ja mõtted, mida jälgida ja millest õppida.
Elukestvalt.
Aitäh Tauno ja Pille,et saan teie sõber olla.