Nüüd jääb veel pensionärilikult küsida, et kuhu need aastad kadunud on. Pole nad kuhugi kadunud, tänu päevikule kõik sündmused kenasti rivis, paljudel pilditki juures.
Vahest kurvastan, et noore emmena midagi kirja ei pannud. Enda lapsevanemaks kasvamise lugu oleks nüüd huvitav kõrvalt jälgida. Sest kui praegu sellest ajast kirjutan, on need ikkagi praeguse vanuse mõtted, mis sest, et tagasivaates.
Kunagi soovis üks naine kuldkalalt tagasi kuueteistkümne aastaseks. Saigi noore keha ja näo, kuid unustas soovimata noore hinge sinna kehasse. Mis sellest välja tuli võib ainult arvata. Sellepärast pole tagasivaatepeegel kunagi aus. Kui just ei õnnestu minna peegli sisse, Imedemaale.
Memuaarid ja mälestused on siiski kronoloogia, kuigi mõnedele õnnestub hing sisse kirjutada. Me ei saa enam iial läbi elada neid "taevani hõiskav ja surmani kurb" (Goethe) aegu meie sees.
Iga aega, mis antud, peab oskama nautida. Ja need, kes välja mõtlesid read: hing on igavesti noor, need lihtsalt ilustasid. Nagu naised kosmeetikaga.
Hea, kui on vihikust võtta mõni vana luuletus. Näiteks selline
Aknast vilksatas korraks päikesekiir
kohe kadus
jättes järele mälestuse
kuni ükskord sai terve tuba päikest täis
ja see üksik esimene
ununes / 4 august 1973 /
8 kommentaari:
Tegelikult polegi see aasta 2007 nii mägede taga. Minul oli see elu pöördpunkt. Seda aastat ei unusta vist kunagi.Kohe, kohe täitub 4 aastat.Isegi vahel imestan, et juba 4 aastat.
Noorena sai ju päevikut peetud ja esimene armumine on kindlasti kirjas.Kirjutasin ka iga oma lapse kohta tema esimese aasta kõik tegevused ja edusammud üles ning siis tuleb tükk tühja maad. Nüüd tagantjärele mõeldes on mälestustes tõesti rohi rohelisem ja suhkur magusam. Kõik, mis oli, oli hästi ja kordumatu. Jah, kahjuks ei saa kella tagurpidi keerata, mis oli, see on olnud.Küllap on palju ilusatki veel ees.Mälestused on ju ka midagi väärt.
siis sa oled õnnelik kui noorpõlve päevikud alles on. Minul ainult pundike mulle saadetud kirju ja mõned märkmikud. Laulusõnadega peamiselt ja duuridega.
Eks mu mittejärjepidevus sai omad vitsad. alustasin ka laste tegudega kuid polnud järjekindel.
Mälestused on väärtus, sellepärast oma delfi blogid välja printisin. Kommentaaridega. need nagu teine jutt kõrval
Need tädi Juuli ja onu August käivad kui tuld toomas. Alati on nende külastusaeg nii üürike.
Emmeliina, Sa kirjutad õigesti- sündmused võivad meelde jääda, meeleolud ja mõtted selle juures mitte alati. See, et "hing on noor" ei tarvitse tähendada, et jäädki eluajaks lapse(meelse)ks, vaid pigem tähendab seda, et säilitad võime emotsioone üle elada ja vastu võtta. Olen elus küllalt näinud "tuimi hingi", kes elanud ilmas vb mõnikümmend aastat, aga miski neid ei liiguta.
Kui Mai külla tuleb, siis on kõik alles ees.
Helle - mõtlesin pikalt selle "noore hinge" peale, aga ei leidnud sobivat sõnapaari.
Neiu - on ikka toredad nimed kuudel. Huvitav, kui november ümber ristida, mis ta siis oleks?
Taas piilur! Seekord hommikune ja mitte metsast, vaid töölaua tagant. Olen sattunud üle aegade jälle Emmeliina lainele, eks siis ka veidi tagasisidet.
Sul on ju nii ilusad mõtted. Ja hing ikka noor! Sest kui ei oleks, ei Sa oskaks näha ilu enda ümber ja sellest vaimustuda ning mis kõige olulisem - oma ilusaid mõtteid teistega jagada.
Mõnusat käbikäimist onu Augustiga!
käbikäimist = läbikäimist
oh metsaMari, momendil linnaMari, aga Mari-meelitaja oled küll.
ja tuju teevad heaks need siirad sõnad. Eriti kui oled võõral pinnal. Ikkagi üksi ja olguolgu...oma noore hingega.
See käbikäimine meenutab mulle sõber Andry sõnamängu. Igatahes lähen täna käbile.
Postita kommentaar