Põhukirikus

Tallinnas, kultuurses pealinnas on põhuteteater, milles kaugelolevatel põhjustel osalemine võimatu, siis tuli leppida siinse põhuteatriga. Arvan, et see teps mitte halvem ja igavam polnud.

Kui laupäeval oma bussireisilt saabusin üllatas perenaine mind uue üritusega: pühapäeval toimub kihelkonna jumalateenistus küünis. Neid käis kutsumas endine elanik, aga kuna nad kirikuinimesed pole, siis juhtisid turmtule minu peale. Nanny tuleb.

No ma siis tõusin vara ja tegin ettevalmistusi viksi esinemise saavutamiseks. Linane pikk kleit ja puha. Ainult kübarik ja palveraamat kodus - mis parata.

Seda farmi teadsin, sest igaõhtune jalutustee viib sealt mööda . Elu on õpetanud, et kui tahad märkamatuks jääda, siis tuleb kogunemistele minna kas esimestena või viimastena. Eelistasin esimest. Mõned autod juba parkisid ja mees uksel palus sisse.

Tuvastasin, et tegemist Bourtoni kirikuõpetajaga, keda varem sealses kirikus kohanud. Palusin ennast Brayenile st. enda kutsujale tutvustada. Tema omakorda tutvustas mind kahele naiskirikuõpetajale. Seega said tseremoniaalsed kohustused täidetud ja võisin keskenduda ringivaatamisele.

Küün oli põhuteatrit väärt. Lava kaunilt dekoreeritud ja rahvast kogunes. Prouad tulid, koogikesed kotis ja pärlid kaelas, vanemad härrad lipsustatud ja rõõmsalt kepiga toksides käigule abi juurde andes. Lapsed kepslesid põhupakkidel ja noor naisterahvas oreli taga võttis akorde.

Teenistus võis alata.

Veidi meenutas see mulle seurasid Soomes, kus inimesed olid rõõmsad ja mehed laulsid valjude ja selgete häältega. Kui lapsed rahutuks muutusid, siis tõi õpetaja suure kotitäie mänguasju ja raamatuid ning mudilased paigutusid omaette. See kõik sündis täiskasvanute heakskiidul ja rahulikul moel.

Peale armulauda ja lõpulaulu ootasid kõiki kaetud lauad. Rahvast oli saja ümber, toiduvalik võrratu ja kohaliku omapäraga. Kaks meiekülaprouat olid mu sõbralikku haardesse haaranud ja muudkui pakkusid hüvasid roogasid.

Lisaks viidi mind tutvuma uue nn. külakeskusega, mille ehitust saan igapäevaselt jälgida. Alguses arvasin, et majast tuleb suurepärane kodu mu lemmikbussile, aga külakeskus on muidugi ka hea.

Nähes ehituse tempot olen kindel, et avamispeole jääb mul minemata. Viibin siis kindlalt kodustel jahimaadel uusi muljeid ja elamusi jahtimas.

Kolmapäeval kutsus kuulutus külaelanikke koosolekule. Poole kaheksaks õhtul. Tegin endast piiluja. Kella kuue aeg lähenes kirikule küla kõige vanem elanik, tugiraamiga vanapapi. Siis tuli tubli tund tühja maad. Tasapisi kulgesid kirikusse vanemad paarid. Mõtlesin, et nii jääbki. Õnneks tuli viimasel minutil mõni keskealine lisaks.

Ja minu lemmik, kelle olen ristinud Davidiks (Südameasja järgi). Härra küll hulga vanem, kuid käib sama rõõmsalt mööda külateed, vilistab sammude saateks ja teeb kõiksugu kohalikke töid. Olen teda näinud katusel, muru niitmas, traktoriroolis, kalmistule lilli viimas ja koerakesega jalutamas. Ükskõik kuidas ma oma luurajavaistu kasutan pole tuvastanud tema elupaika.

Minu pererahvas külaelust osa ei võta. Nende pärisosa on tööelu.

Nii ma siin külakeses elan. Vaikselt, tagasihoidlikult, külaelu kõrvalkõndijana.