Kuidas mulle meeldivad noored õppivad inimesed.
Sel kevadsuvel otseselt meie perest keegi koole ei lõpeta, aga õppijaid jätkub. Tallinna branne kaks tütart lõpetavad gümnaasiumeid, ühe branne tütar läks peale ametikooli aastaks õhtukooli, et proovida kõrgkooli riigieelarvelisele kohale. Hoian neile kolmele piigale, keda tunnen sünnist saati, kõvasti pöidlaid.
Poeg 4 õpib töö kõrvalt. Meil ei jätkunud päälinnas elamise finantse ja kodupaiga kõrgkool, mis aitab (nime poolest) ennast rakendada, on hea küll. Peaasi, et õpib! Mi 4 (kandidaat) on meil esimest aastat üliõpilane. Olen nende kahe üle uhke.
Mi 3 pusib Viljandi koolis lõpu poole. Tal on minu arvates raske, sest lisaks muusikale tuleb neil kahel juba aasta otsa lapsevanemaks õppida.
Po 2 ja Mi 2 lõpetavad homme koos pojaga teise klassi ja õpivad pisipiiga vanemateks.
Po 1 tütar st. meie lapselaps1 lõpetab teise klassi, õpib laulmist ja tantsimist ja kunstitegemist.
Mina õpin ka. Kõige tähtsam õpe on see "vanaemaks olemise õpe". Loen Pere ja kodu ja kolan foorumites. Arutan probleemide tekkimisel Magistriga (vennanaine) ja kui probleeme ei teki, arutan ikka.
Noortelt õpin ka. Elukestvalt. Kellelt siis veel. Ja sõbrannadelt. Näiteks eelmisel nädalal õppisin leiba tegema.
Kellelt ma ainult peaaegu ei õpi on vanemad inimesed. Sest, et ma ise juba....no jah, nii see elukaar on. Aga see eest õpin vanasõnadest ja vanarahva tarkusest.
Mõne aasta olen õppinud roheliseks. Mida ma siis konkreetselt teinud olen. Püüan kokku võtta:
1. Igas käekotis on mul riidest kott ja mõned ripuvad igaks juhuks nagis. Kui autoga poes käime, siis kasutame suuri pappkaste.
2. puuviljade jaoks olen viimasel ajal hakanud kilekotte taaskasutama. Kurgid Apollo kotis on päris väärikad ja toovad muige näole ka kassapidajale. Lihtsalt need kotid peavad tugevamad olema. Kui olen poes, kus saab ise kaupa kaaluda, siis kaalun ilma kotita ja panen sildid ühe koti peale. Seda õpetas mulle (ma enam ei mäleta), aga peaasi, et keegi õpetas.
3. toidukaupadest ostan võimalikult palju omamaiseid. Vähemalt toetan sellega. Lemmikud mul Nopri talutooted. Igasugu jahusid toon kodukoha talupoest, palju korraga. (Kaarli talu omad)
Kahjuks ei müüda kodukoha turul järjekordselt lahtist piima ja kohupiima. Pulsi õlut ostan ka. Ikka virumaine. Pudelivett ei osta. Teen ise st. segan mingi nõiajoogi kokku ja panen külmkappi.
4. kosmeetikatooteid jm. möksisid olen vähendanud miinimumini. Käsitsi valmistatud seep kestab kaua ja on kehale sõbralik. Ja lõhnavad need seebid taevalikult. Pesupulbrit ostan suurtes pakendites, tualettpaberit ka, et vähem kilet oleks. Varem ostsin neid halle karedaid rulle ilma kileta, aga kogukond pistis kisama.
5. Kingikottidest ja pakkidest püüan võimalusel loobuda. Üks armas riidekott kulub alati igasse peresse ära. Jõulupakid saab samuti riidekottidesse pakkida. Ja kotte saab õmmelda...vanadest ...no igast asjast. Kel masinat pole, see saab põnevaid kotte taaskasutusest.
Pühkelappe ei osta, vaid kasutan peetud käterätte või lõikan T särkidest. Pärast lähevad otse konteinerisse. Auto poleerimiseks kõlbavad ka teatud sordid. Küll elu õpetab.
6. Lapselastele plastmassist mänguasju ei osta. Neid on niikuinii palju toodud. Kingin pisikestele puust ja riidest valmistatut, õpetan neid sellega silmade ja kompimise läbi. Kui vähegi võimalik, siis kingin eestimaiseid raamatuid. Või kinkekaarte. Ja ehteid, mis püsivad.
7. Suurtele proovin mitte poekinke teha (raamatud välja arvatud) Asju on niigi palju. Pigem ostan käsitöötegijalt brannelt ja Mi 2-lt (neil lihtsalt tulevad asjad hästi välja)
8. Kallite lõikelillede asemel viin ravimtaimi, salatipoti või kokkuleppel toa- või õuetaime
9. ajakirju ei telli. Loen raamatukogus ja netis
10. kehakatted muretsen juba ammmmuu taaskasutusest ja vajadusel annan üle kolmandale ringile. igaks juhuks lõikan parematest materjalidest riidelappe, kuigi ise käsitöö tegija enam ei ole.
11. prügi sorteerin juba mitu aastat.
Kindlasti on tuhat asja, mida ma ei tee, osalt teadmatusest, osalt mugavusest. Peaasi on see, et ma õpin. Elukestvalt
7 kommentaari:
Nii tore positiivsust õhkav postitus.
Tahan öelda, et mina kaa teen seda kõike peaaegu, ainult 10 korda väiksemas mahus.
St õpin olema, elama ja sellest kõigest rõõmu tundma. Ega vingumine kuhugi vii, elu paremaks tee.
Kui neid sääski ainult toas poleks!!!:D
meie leibadel on kriipsud. seitse kriipsu. nii nagi meidki.
Tahaks sulle lausa risti vastu vaielda. Ma küll ei viitsiks ega tahaks õppida enam, a va´ elu nõuab. Siis hädaga õpin ära, mis vaja ja loodan, et tükk aega on rahu. Aga ei ole. Kogu aeg tulevad uued seadused, uued arvutiprogrammid, kodus uued masinad, mille kasutusjuhendid on NII keerulised jne.
Mis looduslähedasse eluviisi puutub, siis siin ei ole mul ka midagi õppida. Olen maalt pärit, prügikasti meil ei olnud, kõik läks taaskasutusse. Mõned konservikarbid ja katkiläinud kingad viidi metsa alla. See on mulle nii sissekasvanud, et ma ei ole kunagi nende kilekottide ja pakenditega õieti harjuda suutnud, mul on alati poes käies riidest kott kaasas olnud. Aga kingitused või laste mänguasjad pole mul küll nii teadlikult valitud kui sul.
Mul on hea meel, et neid sorteeritud prügi prügikaste jälle rohkem on. Vahepeal ma loobusin sorteerimast, sest mitte kuskile polnud neid panna.
Sjgelle, väga suure tõuke ja mõsitmise andis mulle meie ühise tuttava :))Epppppu raamat. Olen "Raheliseks kasvamine" tuttavatele soovitanud ja kallitele kinkinud. Imelik on see, et mitu kooliõpetajat pole raamatust kuulnudki. Tahtsin siia pildi panna, aga mu fotokas on katki.
Helve, kriipsud on hea mõte. kas siis saab kriipsu järgi viilu ka :)
Mu branne, arvude pidaja, räägib sedasama programmijuttu.
aga koduseid masinaid ma lihtsalt ignoreerin. peaasi, et on 3 nuppu: käima-kõvemaks-seisma.
Minul on küll õppida, eriti pakendite vältimist - vähendamist.
ära nüüd ütle, et vanade kingade ja konservikarpide viimine metsa alla on sulle sisse kasvanud :D
teine asi, mida õppisin on see, kus asub meile ligem ohtlike jäätmete konteiner. Nõuka ajal läksid vanad triikrauad ja muu. kolu ühte kasti. Nüüd enam mitte.
Vigade parandus
mõsitmise - mõistmise
Raheliseks - Roheliseks
kiirustamine ei tee au
Kõlab jah sedamoodi, et prügi metsa alla, aga nüüd meil ON prügikast ja seda tühjendab firma mitte küll metsa alla, aga kuhugi loodusesse ikka...
Tookord kogunes vast ämbritäis aastaga ja see maeti ilusti maha. Plastpakendeid ega pamperseid ju polnud tol ajal ja kilekotti hoiti kui silmatera ja kasutati korduvalt.
Muide, ükskord ma Epu blogist lugesin, kuidas ta kellelgi külas olles avastas prügikastist salatitopsikud ja oli väga pahane. Et ta ei taha enam sellise inimese sõber olla, kes ei pese neid ära ega sorteeri. Mõtlesin siis, et hea, et minul nii fanaatilisi rohelisi külas ei käi, muidu hakka või prügikasti sisu varajama. Sest kui sul on kiire, kuna külalised tulemas, siis ma küll ei imesta, kui need totsikud üldprügi hulka läksid. Aga muidu ajab mind täiesti närvi näiteks Rakvere pakendatud hakkliha, kus 200 g liha ja umbes samapalju paksu plastmassi. Seda rohelist maailmavaadet peaks sealt alustama...
Bianka, tegelikult ongi nii, et sellest lausnõmedast pakendist peaks alustama. Mäletan, kuidas kirusime paberis sulanud hakkliha(vist 250 gr) ja kiskusime seda paberit sealt küljest. Olid ajad.
ise olen hädas koeratoidu potsikutega, mida on vastik loputada. sprotikarpe ka. aga meie trepikojas kõik sorteerivad. kolm aastat tööd. olen uhke :)
Postita kommentaar