Esmaspäev, 21. juuni 2010

Tallinn näitab hambaid

Kell kümme pidi tulema torumees. Mina teda ei kutsunud, aga juba talvel olevat kokku lepitud. Ühesõnaga, ta tuli hommikul pool kümme. Susis natuke kööginurgas, küsis väikest kaussi, settis selle kapi ja seina vahele, ütles, et tjuuleb kjell kolm taagasi ja läks. Ja koos temaga läks meie vesi. Igalt poolt.

Üürniku vastse allüürnikuna polnud mul isegi kausipõhjas veetiba ja kohvikastrulis samuti mitte. Oh, mis minust rääkida, kuid tagatoas magas aastane Mariann. Anni ema küll ütles, et Mariann, ära kaka, aga mis sa lapsega teed. Võta ja vii või trolliga lähimasse kaupluse tualetti pessu.

Vanaema "mina" haaras siis kausi, sest pange majapidamises pole ja koputas naabri uksele. Ühte koridori kaks kuud jagatud ja teregi öeldud, kuid ust ei avatud.
Järgmine katse viis enda st. neljanda korruse teise ukse taha. Vaikus, tööpäev ju ka.
Oi, ülevalt trepist tulid kõpsuvad sammud. Esitasin oma tagasihoidliku palve vett-vodu, kuid keskealine proua vaatas minust mööda kui tühjast kohast. Veel üks katse ebaõnnestus, seekord oli ignoreerijaks teismeline noormees.

Lisaks vajadusele saada see vesi, tekkis professionaalne või haiglane huvi. Kas tõesti ei õnnestu kodudressides koduperenaise väljanägemisega keskealisel naisterahval murda koodilukuga suletud trepikojasisene umbusk. Esimesel korrusel kuuldus koera haukumist. Ega halvad inimesed loomi pea. Koputasin. Sõbralik vene keelt rääkiv korteriomanik mõistis mind poolelt sõnalt. Vesi käes, liftitasin oma neljandale tagasi.

See vist oli mu elu üks raskemaid integreerumisi. Nii keelelisi kui maa - linnalisi.
Kell kolm tuli torumees. Keeras ja kopsis mõne minuti ja küsis allkirja. Vesi oli jälle majas ja kord ka. Naabrimutt hakkas pärast seda tärpentiiniga koridori põrandat pesema. Ei tea kas kartis, et levitan mingeid satikaid.

Õhtul tuletasin meelde Teet Kallase romaani "Janu"(1983)

8 kommentaari:

helle ütles ...

Mõtlesin läbi oma trepikoja, isegi maja (meil 3 korrust ja 24 korterit). Arvan, et vett ikka saaksin ja ise annaksin ka, kuigi erilist läbikäimist pole.
Aga olukord pani mõtlema...
Siis võid ju appi karjuda, ilma et keegi reageeriks.

Hundi ulg ütles ...

Sinu jutt tuletab mulle meelde, et pean iseenda poolt keeruliseks tehtud saatusele kokkuvõttes siiski tänulik olema. Ei kujuta enam ette, et peaksin kunagi veel kasvõi päevagi elama linnas kus sündisin, kasvasin, töötasin ja oma elu pöördepunkti jõudsin.

Emmeliina ütles ...

lugesin Helle postitust väikelinnast.
tuli mõtteke: väikelinna võlud on armsad nendele, kes enda tegude eest vastutada julgevad.
suurde linna põgenevad aremad, anonüümsust otsivad indiviidid.
/kunagi arvasin vastupidi olevat/

aga maakodus olen elanud ainult lapsena ja vanaema kaitsva tiiva all

Emmeliina ütles ...

Vastupidiselt Sinule, härra Hunt tõi saatus mind just linna katsuma. Et ikka aru saada kui hea on oma kodus.

sille ütles ...

Mõtlesin samuti Helle moodi läbi oma trepikoja inimesed. Ja usun (päriselt ju ei tea ka), et ma oma trepikojast vett ikka saaksin. Selle 5 aastaga , mis me siin elanud oleme, olen ma jõudnud kõigi 15 korteri inimesed selgeks õppida ja ennast tervitama panna. :)
Isegi ühe üürikorteri üsna jubeda väljanägemisega meesterahvad ütlevad puhtas eesti keeles "Tjeere" :)

Eve Piibeleht ütles ...

Olen elanud linnas suurema osa oma teadlikust elust ja alles pisikese osa maal. Pärismaakat minust ikka ei saakski, lehmast hoian eemale, vikatiga niita ei oska ja kana tapmisele ligi ei lähe. Suurematest loomadest rääkimata. Sellest hoolimata, kortermajja ikka tagasi ei tahaks küll. Vähemalt praegu veel mitte.

Emmeliina ütles ...

see isegi pole viisakusetus vaid rohkem nagu umbusk ja hoolimatus

joanamari ütles ...

mina elasin Tartus 7 korteriga majas kus kõik kõiki tundsid ja hästi läbi käisid
nüüd elab mu isa paneelmajs, kus koridori peal keegi eriti tere ei ütle
kui aga välis ukse taha jään, siis naaber pistab pea aknast välja ja küsib kas iisa koodus polje;)))
kas tjeen uukse lahtji
aga eestlased vaatavad mind pika pilguga, kui neid isal külas käies tervitan