Harjutused linnaeluks

Inimene harjub kõigega. Isegi Tall - linnas elamisega - olemisega. Nimetasin seda linna kunagi (kelleltki varastades) Loll - linnaks. Praegu ristiksin ta Ükskõikseks Õppimise Paigaks. Kui külmal jaanuarikuul oli mul veel kaaskodanikega asja vähemalt vaatlemise näol, siis mida aeg edasi, seda tuimemaks ja ükskõiksemaks mu pilk läheb. Varsti omandan sellise kalasilmsuse, et tekitan enda ümber meetrise barjääri. Mis siis veel suurlinnades sibamisest rääkida, kui juba Mustamäe rahvarohkus on minu jaoks liig.

Teine probleem on kaugused ja aeg. Küll võtab harjumist, et kui ikka savisaaretrollide vahe venib poole tunniseks, siis lihtsalt ei jõua. Ja lõpuks lihtsalt ei lähe vajalikku poodi, vaid valid lähema ja võib olla kallima. Imelik, et neid mõttetu nänni kioskeid on ikka veel igas peatuses ja nad elus püsivad. Ise ei oska küll sealt midagi osta.

Turg on üks ajaviitmise koht, sest juba sularahaga arveldamine on harjumatu. Aga ikkagi üks väegagi vajalik, sest kust muidu valida ja kaubelda saaks. Vene müüjad on lahkemad ja teevad oma tööd paremini, kuigi vaevalt neid 50+ tööturukoolituse rahadega klienditeenindajateks tahetaks. Tigedatelt ka ei osta. Toidukraam peab ikka headest kätest läbi käima.

Praegu, kui istun arvuti taga, siis kostab tänavamüra kenasti tuppa. Kajakate kisa ka. Kas ma saaksin sellega lõplikult harjuda? Ära iial ütle iial...kuigi parem mitte. Öösel teeb üks indiviid remonti. Ei tea, mida ta küll päeval teeb? Kuidagi ei saa välja uurida. Või saaks?