Pühapäeval...

Vaieldamatu lemmik:

Emale
Jaan Kross

Igaüks, kes mulle õrnust pihtis,
õrnusi mult kuulis kuumas salmis,
ehk neil pihtijail küll arm sai tihti
enne otsa, kui mul salm sai valmis.

Kuid just sulle – ma pean häbenema -
ühtki reakest ma ei riimind seni,
kuigi sina armastad mind, ema,
oma viimse hingetõmbuseni.

Sina halliks jäid, kui minul rada
raskeks läks ja konaruti kulges
Nüüd sa enam kaasa rõõmustada
minu rõõme päriselt ei julge…

Kui ma tulen, sinu ümbert võttes,
hõlm täis märtsipäeva tuulist värskust,
kuulad mind – kuid heidad mulle mõttes
jälle ette tormakust ja järskust.

Jah, mul paraku on küll see pahe.
Ah, kui tihti ma end samas manaks:
unustan ma ea ja kõige vahe -
ega oska pidada sind vanaks…

Püüad mõista rähklemist ja ruttu
mis nii väga köidab mind sääl väljas,
kuid siis meenub mulle kesk me juttu,
et su poiss – on tingimata näljas!

“Vaat, et läkski meelest…. taevas kaitse!
Pole küll su jaoks mul teab mis toitu,
aga söö, no söö! Ta suurt ei maitse …..
Mitu korda sai teist soojas hoitud ….”

Söön.”Kuid, ema, kolme mehe portsu
süüa ma ei jaksa miski väega!”
Naeratad – ja jääd veel rohkem kortsu,
kaussi seades väriseva käega….

Siis ma lähen. seisad keset tuba.
Kaisutus. Nii lühike on seegi.
Sest sääl väljas mind ju ootab juba
tähtis töö või veelgi tähtsam keegi -

keegi, kelle sõnad, sarm ja sära
hõõguvad mul kümnes teoksil salmis
- ning kes põlgab mu võib olla ära
enne, kui neist pooledki on valmis…

Ema… ikka et mu kohal kumaks
sinu pilk, mis teab mu vead ja headki!
Kuid me armastusest sõnatumaks
jäävad nii me suud kui minu readki. /1957 /

Esimest korda kuulsin seda lauluna, Alo Matiiseni poolt viisistet. Laulis Anti Kammiste. Alles hiljem leidsin luuletuse, mis oli ilma viisita pikem ja veelgi mõttekam

Minu jaoks on see nii- nii emade - poegade lugu, kui vähegi olla saab ja mida tuleb minu puhul korrutada neljaga.

Seitsmes kord ajavahemikus 1999-2010

ja kõikidel kordadel laval olnud, alguses üks ja hiljem kolm korraga

Mu õnn ja uhkus on nii suur, et ikka veel ei mahu minu sisse ära.

Emad võivad ju uhked olla ja mitte ainult ühel päeval aastas.

Eriti, kui juba aastaid on selle päeva ja vahel ka terve nädala märksõnadeks olnud valged pluusidpluusidpluusid; vestidvestidvestid; kikilipsudkikilipsudkikilipsud; viigikadviigikad viigikad; kingadkingadkingad; sokidsokidsokidsokidsokidsokidsokid...; mansetinööbid; noodidnoodidnoodid; raharaharaha; võileivadvõileivadvõileivad; joogidjoogidjoogid; alguses bussidbussidbussid, hiljem autodautodautod

Ja hommikud, kus logistiliselt tuli jälgida, et kõikidele jätkuks sooja vett (ema alustas tavaliselt kell viis), et äratus toimuks õiges järjekorras, sest pikajuukseline föönitas ikka kõige kauem ja toitev õige puder õigele ja õige leib õigele ja õige tee või mahl ja meeleolu, mis nõudis küll rääkimist ja ka vait olemist /tasa, ma mõtlen/

Tulemuseks nüüd see, et kaks lauljat kolmest on juba üle antud + esimene mittelaulja. Tema oli sel ajal alati ära piiri taga, sest "deutched" korraldasid just emadepäeva nädalavahetusel suuri õppusi, küll metsas, küll konverentsisaalides.

Mälestusedmälestusedmälestusedmälestused

Aga seekord tuli kõik teisiti, sest Poeg 2 laskus pärast kontserti ühele põlvele ja palus oma kaasalt tema kätt. Enda jaoks väga tähtsas kohas, Estonia saalis ja enda jaoks väga tähtsal päeval
Perekond vaatas pealt ja pühkis pisaraid.


ja ülejäänud pildid nagu ikka sinna, kus Emmaliina pildistab