reede, 21. mai 2010

Eile käis mul külas Uurija

Tegelikult ikka Küsitleja. Ühesõnaga Uurija uurib, aga Küsitleja küsitleb. Aga mis see Abi kaasa palganumbri küsimine siis muud oli, kui uurimine. Minule väga kasulik uuring, sest pidin järjekordselt tõdema - mida ei tea, seda ei tea.

Mõte hakkas tööle ja kujutlussummad kasvasid kuue nulliga arvudeks. Mis siis saab, kui oleksingi stiilis "abikaasa ütles" mingi sellise kirja lasknud panna. Kas tööandja - kapitalist vereimeja - oleks saanud karistet, sest "kus on maksud???"

Manuaal kirjutas, et iga inimese elukäik on kordumatu ja küsitlejat pole võimalik kellegi teisega asendada. Ammu pole mul võimalust olnud oma "mina" nii paitada. Tähtis, mis tähtis! Sellepärast ma ei loobunud vastamisest, sest muidu oleks kaotsi läinud üks Eesti tervikpildi väärtuslik osa ja riigil oleks saamata jäänud panus mille järgi teha otsuseid, mis põhinevad tõesele ja usaldusväärsele
teabele.

Pakkusin midagi kobina peale. Kuna külapeal armukese olemasolust teated puuduvad, viimased teksad jalast lagunevad, vana auto koliseb, aga kõht täis, eluasemekulud, netike ja telefonid (sealhulgas minu oma) makstud, - siis üldistatusele tuginedes arvasin, et ega üle kolme nulli sinna numbri taha ei kogune. Ainus probleem oli nüüd see esimene number välja mõelda.
No seitse oleks na nadi ja mehe Ego saaks kannatada. Kümnega tekiks selline jama, et hakkaksin ööseti endalt küsima "kuhu ta ikka selle suure raha paneb?" Pakun siis 8,5.

Ühesõnaga jäägu nüüd juba tarkade otsustada, kas teabe kogumine vahetult inimeste käest andis ikka kõige tõepärasema info.

Tegelikult mulle igasugu uurimised meeldivad ja statistika ka. Ema raamatupidaja veri lööb välja.
ja Küsitleja toob elevust muidu nii vaiksesse ja tagasihoidlikusse pensionäriellu. Isegi koer ei haukunud, nii tuttav tundus see inimene.

Kommentaare ei ole: