Neljapäev, 27. mai 2010

Koolimajad minu elus

ESIMENE

Oma esimesse Tarka Majja läksin 1962 aasta sügisel. Siis nimetati seda algkoolimajaks, kus õpiti neli aastat. Alles hilisemas eas sain teada, et hoone ehitati algselt tütarlastekooliks. Olevat olnud kunagine Jostsoni kivimaja, millele ehitati 1902 tütarlastekooli tarbeks puidust tiib. 1938. a ehitati talle juurde arhitekt Alar Kotli projekti järgi vasak tiib ja teine korrus.

2008 sügis peaukse poolt
2006 suvi, majatagune

TEINE

Kuna õpilasi tuli üha rohkem ja rohkem, siis alustati gümnaasiumi ehitust ja 1924 see valmiski.
Minu ema sai sealt gümnaasiumihariduse 1946aastal.



Mina sain seal õppida neli aastat. 1965 - 1968. Kui olin kaheksandas klassis tekkis elektrijuhtmetest tulekahi. Meil oli parajasti füüsika tund. Paanikas poisid viskasid teise korruse akendest alla koduloomuuseumi asju. Minu kunstnahast saapad pragunesid jalas silmnähtavalt. Hävis kogu teine korrus ja koos sellega kogu maja. Tunnen, et see puust sopiline maja on minu elu mõjutanud. Põnev maja, mitte selline, mis asemele ehitati ja kus mu vennas hiljem keskkooli lõpetas.
Meie vaesekesed läksime oma algkoolimajja tagasi. Õhtupoolsesse vahetusse. Kõik see kolm aastat ja kaks kuud oli kitsas ja kurb. Aga aed oli ilus. Purskkaevu ja valgete nartsissiridadega. Alles viimasel ajal on see maja hakanud mulle meeldima. Juba sellepärast, et ta on elus. Algkool seal praeguseni.

KOLMAS

Veel üks maja on tähtis. Minule küll rohkem mõisana, kuid ema mul seal kuueklassilise hariduse saanud. Ka see maja põles. Vist 1997-ndal. Praegu teda putitatakse uuele elule. Eramuks. Kuid majavaim on minu jaoks seest kadunud




Foto aastast 1938




....ja 1996 (enne põlengut)



2009 suvel (Eravaldus, kedagi polnud, kellelt luba küsida, sellepärast on pilt kaugelt ja küljelt)

NELJAS

Saatus andis mu teele veel koolimaju. Maja, kuhu õppima asusid meie esimene ja teine poeg. Hiljem sai sellest meie teine kodu. Kokku pea kümneks pikaks aastaks 1989 - 1998. See maja ei põlenud. See maja lagunes pisikeste ametnike hoolimatuse tõttu.


2003, jaanuar (lagunemise algstaadium)


2007 sügis (jätkuv tühjus)

Aga pilte vaadates ei tunne ma enam nimetut nukrust ja ka viha mitte. Minu jaoks hingab see maja nagu vana- vana inimene. Kellel pole enam lootusi, aga kellel on tema mälestused. Et seda mõista pidin ma ise vanemaks kasvama.




VIIES

Ja nüüd maja, millest kogu see teema mõte alguse sai. Käisin nimelt kokkutulekul. Oma isa koolimajas, oma ema ja ka minu esimeses töökohas.

Neljandal ja viiendal, kahel saja aastasel majal, on midagi ühist. Kes arvab ära?

Ülejäänud viimase maja pildid proovin panna Emmeliina pildistab juurde. Ilmselt tükikesi kokkutulemisest ka.

6 kommentaari:

helle ütles ...

Kas see laugunenud maja on Aluvere?

KR ütles ...

ei oska arvata, aga tahtsin öelda, et see suustamise pilt on väga cool.
Tsikid seelikutes:) tõelised daamid...

Emmeliina ütles ...

Sjgelle, neljas on tõesti Aluvere

Indigoaalane, ütlen emale edasi. Ta saab sel suvel 83, aga edev ikkagi :)

soodoma ja gomorra ütles ...

see suusapilt on tõseti tase. milline väljapeetus.
võid minu poolt ka vabalt oma 83aastase ema ego turgutada:)

ma ise mõtlesin, et mis oleks, kui tõmbaks sellise suusakleidi selga ja läheks järgmine talv nõmme terviseradadele liuglema. jõuaks äkki isegi õhtulehe esikaanele:)

Bianka ütles ...

Suusatajate pilt on tõesti võrratu. Missugune neist sinu ema on?

Pudivere on nii naljakas nimi. Kas selline kohanimi ka praegu olemas on?

Emmeliina ütles ...

Ema oli mul hästi sportlik. Kui ta õpetajana töötas, siis andis lisaks veel tütarlastele võimlemist. Sellepärast on ta suusatamas ikka dressidega :)

Pudivere küla on jah praegu täitsa olemas. Neid on üllatavalt isegi kaks: üks Virumaal ja teine Põltsamaal. Minu Pudiveres (s. keeles Poidifer)oli mõis. Ilmselt on nimi seotud muinasaja Pudiviruga. Isa sündis mul Määris :) ja ligidale jääb veel Triigi. Lapsena tegi see palju nalja.