Teisipäev, 25. mai 2010

Suvised rännud I

Eestimaa kevadsuvi, küll sa oled kaunis!

Väljasõit toimus 19. mail. Reisikaaslasteks Juht (30), Juhiabi (55), Kõige Tähtsam (1), Kroonik (54) ja loomulikult auto ka. Sihtpunktiks Narva Jõesuu, aga nagu ikka kokkuhoidlikena, tahtsime ka teel ringi vaadata. Mina isiklikult polnud Sinimägedes käinud. Kuna Juhiabi seal sündinud, siis võttis tema juhtimise enda kätte.

Niisiis Vaivara vald, meie maa kõige idapoolsem. Rahvast alla kahe tuhande. Jõhvist 30 km, Sillamäe, Narva Jõesuu ja Narva kümnekonna kilomeetri kaugustel.
25% eestlasi.
Sinimäe asula ehk vallakeskus avaldas mulle vapustava mulje autoaknast paistvate surnuaedade poolest. Hauad algasid praktiliselt autotee äärest. Olen harjunud meie sisemaa kalmistute puuderohkusega, aga mis parata, kui neid kahe põikpuuga ristidealuseid ikka rohkem ja rohkem saab. Oma rahupaiga peavad nemadki leidma. Kuna märksõna oli palavus ja kindel kellaaeg, siis peatust ei saanud. Huvi tekkimise aga küll.
Alati huvitab mind võõras kohas kool. Sain teada, et EW ajal ehitatud hoone hävis sõjas, hiljem ehitati uus, mis 70-ndatest muutus ainult venekeelseks!!!
Praeguseks on koolimaja kauniks renoveeritud, keelekümmeldakse usinalt 52 õpilasega. Õpetajateks nii Anneliisid, Tiinad, Jekateriinad, Tamaarad, Iriinad.
Alevi keskuse moodustas veel kohalik toidupood + kaltsukas. Kaugemalt paistis kaunis vallamaja. Elanikke pidavat olema 300 ümber.

Kuna olen alati rõhutanud, et sõjardit minust ei saa ja sellega seonduv huvi ei paku, siis Vaivara muuseumi jätsin rahumeeli külastamata. Aga miks mitte mõni teine kord...Mulle imponeeris, et muuseum asub vanas mõisaaidas ja sepikojas. Pealiskaudsel süvenemisel jäi meelde ainult see, et mõisahooned hävisid lahingutes ja 50-ndatel said allesjäänutest kuivatid ja väetisehoidlad, nagu paljudes kohtades.
Veel üks huvitav maja jäi kiiruse pärast pildistamata. Nimelt seisab tee ääres suur tühi tondiloss, mis olevat olnud Vaivara rahvamaja, valminud 1910 aastal. Kahekorruseline ja 300 kohta saalis, lava ja raamatukoguga. Hoone polevat sõjas kahjustusi saanud, seal oli saksa sõjaväelaste haigla. Suurem allakäik, nagu kogu selles kandis, algas peale 50-ndaid, kui kultuuri asemel toodi hoonesse põllumajandustehnika. Ühesõnaga, kui kõigest sai naši st. rüüstatud ja lõhutud eikellegi omand.

Juhiabi juhatusel siirdusime Grenaderimäe memoriaalile. Kokku on mägesid kolm: Tornimägi, Põrguaugumägi ja Pargimägi. Olid aastad just need, kui mina koolis ajalugu õppisin, mil Sinimägede lahingutest eriti ei räägitud. Nüüd juba küll.

Memoriaal on lihtne ja kaunis.
Vaatetorni, mis asub Tornimäel, ehk Lastekodumäel (natsionaliseeritud mõisas asus kunagi lastekodu, mille elanikud evakueeriti venemaale ja mille hävituspataljonlased maha põletasid) ei roninud. Ehk kunagi...

Paik, kus tsaariajal ehitati üle saja suvila, muutus Türsamäe õlivabriku ehitamisega 1920 ja hiljem Sillamäe linna rajamisega.

Ei tea, kas lõpuks saab see maa siin rahu.

Udria oja matkarjalt vaadates.


...ja olemegi otsaga mere ääres.


Aga tee viis edasi, sest eesmärk ikkagi



Linnas viibine tuletas meelde nõuka aegset kinnist tsooni rannikul , küll selle vahega, et pidime lihtsalt lunastama parkimispileti 35 krooni eest. Õnneks sai seda teha keskuse ainukeses kaupluses Maxima (väga vaene ja kallis pood).

Olin Narva-Jõesuus viimati 23 aastat tagasi, kui ema sealses sanatooriumis puhkas. Seitse aastat järjest, tasuta, ametiühingu kulul. Sellepärast tekkisidki paratamatult võrdlusmomendid. Ja muidugi oli mäluga probleeme.


Kuurort loodi 1880-ndate aastate paiku: tänavad, valgustus, pansionaadid. Tekkis omapärane puitpitsvillade arhitektuur. Meie leidsime ühe allesjäänu. Raudaia taha lukustet. Jõukad suvitajad tulid loomulikult Peterburist. Aga nüüd?





Ja võrdluseks 19 80-ndate aastate linn - põliselanikke pea 5 tuhat + 6 tuhat puhkekodu - sanatooriumikohta ja hulga pioneerilaagreid.
Käesoleval ajal 3tuhat elanikku ( pooled neist Eesti kodanikud).

Aga mis peamine: seitse ja pool kilomeetrit kaunist ja puhast randa!

Ja imeilus Hele ehk Valge park koos laste mänguväljakuga



Kuid kokkuvõttes ikka täitsa idablokk. Kõrvuti kaunis ja kole.

Minu hoonelemmik! Narva Jõesuu sanatoorium või Spa hotell, nagu nad seda ise nimetavad. Projekteeritud 30-ndatel.


Mäletan seda raamatupoodi, siit võis nõuka ajal saada defkasid eestikeelseid teoseid. Ostjate puudusel.

Kahjuks ei jõudnud kahe tunni ja pisipreili osavõtul kõike haarata. Aga näputäie muljeid sain ikkagi.
Lõpetuseks üks sümbol /andmed siit ja sealt netiavarustest/




Meriküla mänd rahvasuus tuntud ka kui Šiškini mänd või Musumänd on looduskaitsealune põlispuu Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas Merikülas Hiiematsa Narva-Jõesuu tee ääres. Mänd on harva esineva põõsast meenutava võraga paljuharuline puu. Ümbermõõt 4,1 m, kõrgus 19 m (1997). Vene maalikunstnik Ivan Šiškin armastas selle puu all istuda ja maalida ajal, kui puhkas Narva-Jõesuus (Hungenburgis). Šiškinil on sellest puust ja Udria ning Meriküla ümbrusest tehtud mitmeid tuntuid maale, mis on üleval Peterburis Vene muuseumi põhinäitusel.
Legend räägib, et armunud, kes selle puu all suudlevad, jäävad igavesti ühte.


Narva-Jõesuus kuulsa Šiškini männi juures peatuvad pulmakaravanid. Tavasid on kaks – peigmees või tema abiline peab siduma riidepaela võimalikult kõrgele puu oksale ning tühjaks joodud šampanjapudel tuleb katki lüüa. Mingil hetkel oli rohelisi pudelikilde nii palju, et selleks tarbeks ehitati spetsiaalne paekivist renn. Linte tuleb puult maha lõigata mitu korda aastas, kuid see ei päästa koormusest, mida vaene looduskaitsealune puu peab ronijate tõttu kannatama.

Suhtumine Narva-Jõesuu männimetsa on samasugune. Kui linn kehtestas suvise tasulise parkimise, hakkasid Narvast saabuvad puhkajad kokkuhoiu eesmärgil oma masinaid väljaspool linnapiire metsa alla ajama. Kusjuures nende silmad on mõistmatust täis, kui nad saavad kaks trahvi korraga – ühe liikluseeskirja eiramise ja teise metsa alla lõkke tegemise eest.


Igatahes tahaks veel minna. Juhiabi sai kenasti kordonisse suunatud ja sellega ülesanne täidetud.

/pildid tegi Juht ehk Poeg 2/ Ülejäänud lähevad jälle sinna pildistamise kohta

2 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Pitsilisi maju oli auuli peale ikka hulka rohkem. need mulle ei meeldi. minu tarvis on nad üle pakutud. mina armatsan lihtsust ja joont. suursugusust. täpselt nagu too valge sanatooriumi maja. Lihtalt i-me-li-ne:)!

Emmeliina ütles ...

nojah, ütlesin kohe, et kahe tunniga ei jõua suht midagi :(

aga mul puupitsilisega oma lapsepõlve mõisamälestus. kahjuks tules hävinud Virumaa Pudivere mõis.

http://www.blogger.com/post-edit.g?blogID=1002712134384082019&postID=7982688718162906694

Aga tore, et lugesid ja arhitektuurilise ühisosa leidsime. Poeg 1 õpetas kunagi mind sellisest lihtsast lugu pidama