Laupäev, 20. veebruar 2010

minu imelised juhtumised

Uskumatu!
mida kõike arvuti vahendusel teha saab. Näiteks telesaate Jaapani ja Eesti vahel. Olin ise osaline (kaadri st. kardina taga), sellepärast räägin. Asi käis nii. Neljapäeva pärastlõunal kogunes pere - ema, kaks tütart ja kass, oma pisikeses Kalamaja toas veebikaamera ette ja jälgis hinge kinni hoides võõrsil elava poja kodust elu Jaapanis. Saate ühe osa nimi võiks olla "ma armastan jaapanlannat" ja tulem, pooleteise aastane Helena, on imearmas pisitirts.

Kogu formaat põhines eestlaste elust Jaapanis ja osavõtjad-eestlased vestlesid toidulaua ümber sulaselges jaapani keeles. Lauale ilmusid meie toidud verivorstist hapukapsasteni ja sõbranna poeg lõikas suure noaga prae lahti nagu pereisa ikka. Võluv saatejuht kandis meie rahvariideid ja muudkui päris ja päris. Mida, seda ma ei tea, aga ju ta ikka teadis.
Ja siis tuli sõbranna tähetund. Pöörduti nende poole rõõmsate tervitustega ja tõmmati ühisesse vestlusringi. Ikka nii, et proua saatejuht küsis jaapani keeles ja eestlased tõlkisid ja vastused jõudsid saatejuhini vastupidises järjekorras. Kokku kolm pikka tundi musta materjali.
Loodan et saan kunagi ka tulemit näha. Ja poiss, kelle 31 aastat tagasi sünnitusmajast koju tõime, on tõesti juba neli aastat seal kaugel õnnelik. Kas ka ema, see küsimus jäi vastamata. Ema lihtsalt ei kuulnud seda saatejuhi küsimust....

4 kommentaari:

päevalill ütles ...

Ülivõrded-põnev,tore,armas!Ilusad asjad aitavad meil kergemini raskusi ületada.Minu südamlikud tervitused Kalamaja emmele,s.t.vanaemale.

Bianka ütles ...

Jaapan on ikka väga erineva kultuuriga maa. Mul on raske ette kujutada, kuidas seal koduneda. Ja kas verivorstki aitab koduigatsust leevendada. Aga noored on teistsugused, neile pole vist ükski maa liiga kauge või võõras.

Kuna mu Nöpsik mulle eile külla tulla ei saanud, siis suhtlesime täpselt samamoodi veebikaamera vahendusel. Kauge vanaema jaoks on see ka meie peres ainus suhtlemisviis lapselapsega. Parem ikka kui mitte midagi. Nöpsik on sellega üsna harjunud, nüüd vaatas algul imestunult, et seal ekraani peal pole nagu õige vanaema. Aga pai teha ja sülle võtta ikka ei saanud...

Emmeliina ütles ...

kulla päevalill, annan tervitused edasi, oleme seal juba nagu 1 väikesuur pere

Bianka, ka mina pole aru saanud mis värk meil selle Jaapaniga on. mitmed endised Humanitaarinstituudi õpilased on oma elu selle maaga sidunud. jah, noored on tõesti teistsugused.

Anonüümne ütles ...

Loe kogu blogi, paris hea