Balti jaamas

"Kjallis vanajeeema, mul on sjuur muuure. Olen vaene ja mulpole kojusõiduks rahha. janna mjulle natuke, anna kolm krooni."

See jutt on korduvkäsitlus neljal nädalal Balti jaamas trolli oodates.
Kerjaja Noormees ise näeb hea välja, sihvakas, korralikus toitumuses ja firmajalanõudes. Esimesel korral läksin õnge (maaalt ikkagi). Kannan teadlikult vähe sularaha koti vahel ja siiski otsustasin kaks krooni loovutada. Osav pikk poiss nägi, et seal on lisaks veel viiekas ja mangumine jätkus.

"Vjaabandan vjääga, näen kjull, et oled pinsjonäär, aga pjaalun anna vjeel viis kroni."

Oh sa poiss, küll ma siis vihastasin. Pensionäriks ka veel sõimama. Mind, parimas eas naisterahvast. Lõin hoogsalt rahakotirauad kinni ja astusin (no veidi kepsakama sammuga kui tavaliselt) trolli peale.

Järgmisel korral kordus lugu veelgi. Aga siis ma talle ütlesin. Karmilt ja kõva häälega.
"Tjaasa, tjaasa," manitseti mind ja heideti kohkunud pilke teiste poole. "Ega siis karjuda vaaja poole."

Vähemalt sellega oli immuunsus saavutatud. Täna jälgisin jälle seda mängu. Ohvriks läksid just minusugused, maalt ja koduvillased heausksed naisterahvad. Piisas mu mürgisest pilgust, kui viis meetrit vahemaad oli saavutatud. Minu sees märatses selline tunne, et oleks talle rajakale jalaga virutanud.

Aga lugu veel ei lõppenud. Ligi astus viimase moe järgi riietatud kaunitar, pilgutas oma pikki ripsmeid, vibutas kuldset käekotti ja alustas: "Mul on vjääga piinlik, mul varastati rahakott ja mobiiltelefon, äkki teie saate mind aidata! Olen vjaaga raskes olukorras."
Vastasin talle juttu poolelt sõnalt lõigates, et olen samuti väga raskes olukorras, aga oma riidest märsi vahetaksin hea meelega tema kena käekoti vastu. Seepeale tegi ta mõistmatu näo ja lahkus. Hiljem nägin teda koos sõbrannaga. Itsitasid ja vaatasid minu poole.

Kas tõesti pole seadust, mis pühib sellise saasta (aga kuhu?)