Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Juhtub

Täna sain siis esimese nätaka või litaka kirja (nagu pojad ütlevad)

Viibin nimelt olude sunnil kuueteistkümnendat päeva Päälinnas, mida ikka veel vahest Loll-Linnaks kutsun. Ja uskuge või mitte - nende päevade jooksul ei midagi negatiivset. Kui ikka müüjatele naeratan, siis naeratatakse vastu, kui ikka tänan, siis noogutatakse. Kui pärin, siis vabandatakse keeleoskamatust jne. jne. Ühesõnaga - inimesed on kõik ilusad ja head. peaaegu nagu Rakveres, kus tunnuslauseks sõber Raivo Riimi pool välja öeldud "Jääge heaks".



Aga täna see juhtus. Oleksin muidu jäänudki hästi arvama. Sõidan siis mina nr. neli trolliga Linnu teele, et külastada sealset superhüper-rimit, et osta sealt üks mahl, üks vesi, üks soe toit ja tume šokolaad. Midagi oli veel! Ah jaa, kananakitsad ja makra. Laen siis rohelise kodanikuna oma riidekoti kraami täis ja padavai järgmist trolli ootama. Kuna sõita vaid kaks peatust st. Lepistikku, valin esimese läheneva, mis sest, et liiga täis. Viga, ilmne viga. Ära trügi sinna, kuhu ei mahu. Sisenen tagumisest uksest. Kuna sõidu ajal enda füsioloogilise omapära tõttu pigem klammerdun kõigi kümne küünega posti külge, kui liikuda üritan, siis nüüd pidin seda tegema viie küünega, sest teises käes käekott ja poekott kõlkus. Kõlkus vastavalt trollijuhi osavusele ja fooride tihedusele. Kõigest hingest lootsin kaks peatusvahet vastu pidada. Minust vasemal pool istus üks määramata vanuses (16 - 26) neidis, süsimustad küüned, süsimustad juuksed nagu eebenipuu(?), süsimust pilk ja nagu hiljem selgus ka süsimust süda. Tema kõrval, st. minu ees seisis samasugune neidis, kellel lisaks eelmisele süsimustad surnupealuuga sõrmikud ja vähemalt 10 kõrvarõngast. Vesteldi omavahel aktiivselt ja valju häälega. Aga see polnud see teema. Äkki vaatas naisterahvas minu poole ja tema suust tulid pisikesed mustad rästikud: "See mutt vehib kogu aeg rohkem oma kotiga ja mul pole varsti enam ruumi. " Küsisin siis vastu, et kuhu ma tema arvates pean oma koti panema. Seepeale hakkasid silmad lausa tigedalt välkuma ja mulle käratati: "Oleks võinud öelda, et palun mööda!" Aga mina ei tahtnud mööda, vaid maha. Ma isegi ei lootnud, et istuv isend mulle oma koha loovutab. Ja siis ma kuulsin milline seniilne ja ülbe vanamutt ma olen ja teisele hakati mõnuga jutustama sellest, kuidas tema auto ees igasugused koperdavad. Ütlesin siis südametäiega, et tema kott hoopis segas minu kotil rohkem kõikuda ja üleüldse on minu kottidel täielik õigus trollis pendeldada. Oma raha eest. Seepeale koputati ühemõtteliselt endale otsaette, lootes sellega lauba taga olevat üles äratada. Minust nad sinna maha jäid.

Hirm hakkas. Ma pole kunagi elus (ausõna!) võõrastelt sõimata saanud. Juhtub.

6 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

sa ei saanud sõimata, ta toitus sinust.
süsimusta inimese toit on kurjus:)

aga tegelikult on mul sellisetest süsimustadest pisut kahju ka, tõenäoliselt on ka nende kodu süsimust, seal puudub armastus.
vist.
aga võib-olla ma eksin ka.

p.s. sul veab, rakvere läheb päev-päevalt aina kaunimaks:)

Helve ütles ...

no mina sain pühapäeval Toompargis kahelt noorelt lapselt tervituse: privet terrorist!
ilusad noored lapsed olid. ja tervitada kah mõistavad. ainult mõisted veidi sassis. mis teha.

aga Sa oskasid tabavalt vastata!

Bianka ütles ...

Kurb, et üks kehv emotsioon kõik ära rikub. Muidu oleksid mäletanud päälinna inimestest vaid head. Aga nii see lugu tõrvatilga ja meepotiga juba kord on.

Anonüümne ütles ...

Lase vabaks, lase vabaks ! :)

tegelinski ütles ...

Lepistiku... hmm... kas see pole mitte endine Magistraali... see mu kunagine kodupeatus.

kukupai ütles ...

Tjah, oli nüüd tilk tõrva meepotis...
Ma igapäevase sõitjana võin öelda, et see siiski päris tavaline pole, enamasti siiski normaalne rahvas...
Aga Sa vastasid küll väga hästi! Ma ka, kui keegi ikka pinda hakkab käima, ütlen kah prauhti midagi ja enamasti mõjub kah.
Loodetavasti on Su päälinnasolekust kasu ka ja asi edeneb soovitud suunas... Ma igal juhul hoian pöialt.