Olen mõneti kalmuaedade ohver. Kuna vanaisa sängitati maamulda kui ma polnud veel kahenegi, siis võttis vanaema neid viie kilomeetriseid käike suvel tihti ette. Või vähemalt mulle tundus nii, sest need käimised jäid mällu. Samale platsile, suure raudristi alla, olid juba varem puhkepaiga saanud vanaisa isa ja ema. Nii istuski vanaema Nete sealsel pingil kibuvitsa all ja mõtles oma lesepõlve mõtteid. Mina sibasin ringi, käisin vahepeal pumbakaevu vänta proovimas (küll oli raske) ja kabeli aknast plekkpärgasid piilumas (küll oli õudne)! Meie surnuaed on aleviku serval, mitte kiriku juures. Seal on kolm väravat ja kuna kihelkond oli suur, omal ajal üle kuue tuhande hinge, siis on surnuaed samuti suur ja lapse kaodsiminek tõene. Õpetas siis mind vanema, kui juba lugeda oskasin, et kabeli juures, meile vajaliku tee ääres on suur rist pealkirjaga:
Vat sealt tuledki edasi ja leiad kohe vanaisa haua.Teise tähtsa kalmuga olid lood keerulisemad. Seal puhkasid vanaema isa ja ema sirelite all. Seda kohta ei leidnud ma kunagi üles ja nüüd pean ka kobina peale minema, sest olen kuulus äraeksija. Nende haual on õnneks tähiseks korralikud plaadid, mille tähed tunamullu veekindla markeriga üle tegin.
Ega kuuekümnendatel veel selliseid laiu surnuaiateid polnud ja niitmata ala oli rohkem. Ometi kogunes surnuaiapühale rohkesti rahvast. Maalt hobustega või jalgratastega, kolhoosikeskustest kaskedega veoautode kastis, alevist mootorratastega ja pealinnast sapikate, mosude ja volgadega. Oli autolahvka, kust lapsele osteti limpsi, küpsist ja doktorivorsti, viinagi müüdi ja rüübati. Toimus see kõik vana traditsiooni järgi jaanipäeva paiku.
Mind on saatus hellitanud, sest ema-isa ei viitsinud kaugemalt kaasat otsida, vaid leppisid naaberkülaga. Nii ongi meil nagu peresurnuaed, kus kõige vanem teadaolev esivanem isa vanaisa isa sündinud aastal 1836.
Vanaemaga seotud surnuaiamälestustest on veel üks mällu sööbinud: alati kui platsil liiva siledaks riisumise lõpetasime (ikka pikkupidi), tõmbas vanaema põiki rehatriibud väljapääsule ja ütles: paneme nüüd värava kinni ja laseme kadunutel puhata.Isa käis samuti surnuaial, kuigi oli sel ajal väga noor mees. Pärast öeldigi, et need, kes noorena kalmuaial käivad, need ka noorena võetakse. Isa puhul pidas see paika, aga vanaema Nete elas 99 aastani. Isaga koos käikudest on mällu sööbinud jõuludeaegne, kus läksime kahekesi (mina ikka isa sabas) tema vanaisa hauale. Siis isa rääkis mulle missugune kange mees oli vana Aadam, sõitis Ameerikasse, teenis seal raha ja ostis mõisa. Pärast tegi veel mustlase Liisule lapse. Nii see tõepoolest oligi, aga lapsekõrvadele täielik müstika. Nii isa rääkis ja rüüpas vahepeal pudelist.
Kui isa 40 aastaselt siit ilmast läks olin keskkooli viimases klassis. Pärast seda polnud enam miski endine. Nüüd on elupuud, mis 35 aastat tagasi istutatud, mitme meetri kõrgused. Minu noorem poeg ja venna poeg istutasid tänavu poja ettepanekul elupuud ka vanaema Nete hauale. Et ikka kauges tulevikus üles leiaks ja märk maha jääks, mõtlesin omaette.
Minu plats ongi vanaema jalutsis, üle teeraja männi all. Sealt siis tuligi see jutu alguse küsimus, millele ma vastata ei osanud. Kodus olles mõtlesin: ainuke soov on, et kõik toimiks ikka nii, et lapsed mataksid oma vanemad, mitte vastupidi ja et mu käsi ikka hästi käiks ja ma kaua elaks maa peal. Luuletus ka
Kojuigatsus /Ernst Enno/
Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad,
tuul mängib lillelõhnaga -
mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.
ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune
viib sinimetsa poole kaugele,
sääl kasekõne loob kui pilvi teele,
et kanda kojukutset minu meele.
ja sala laulvad minu vaiksed leinad,
et õitsvad kodus valged ristikheinad.
5 kommentaari:
Seda küsimust tuleb tegelikult küsida, mis siis et tundub, et vara veel. Kunagi ei tea, millal hilja on.
Mina suhtun surnuaedadesse pisut teistmoodi. Ma käin seal ja mõtisklen samamoodi, aga teen seda harva. Praegu on need minu elupaigast kaugel, aga ka siis, kui lähemal olin, ei meeldinud mulle see eriti. Mul on nagu mingi sisemine tõrge selle suhtes. Võib-olla ma ei taha ennast nende meelevalda anda, et nad minu elu liiga palju mõjutama tuleksid, ei tea. Ma olen kohanud palju inimesi, kes käivad surnuaedadel ja tunnevad sidet oma eelmiste põlvedega. Ei tea, miks minuga teisiti on.
sellepärast, et poleks hilja, ma endale platsi valisingi. kuna abikaasa pole surnuaias käia ja tema lapsepõlves seda traditsiooni üldse polnud, ta isegi ei teadnud kuhu ta vanavanemad maetud on, (otsisime need hauad siiski Sindist ja Karksist üles alles ülemöödunud aastal minu algatusel)siis ma ei tea, kas meid surm üldse ühele platsile paneb. võib olla tahab tema hoopis tuhastamist.
mineviku meelevalda andsin ennast juba siis kui hakkasin sugupuid uurima ja elulugusid kirja panema. vahest kasutan Mikk Sarve õpetust ja pöördun küsimustega esivanemate poole vastavalt ilmakaartele saamide järgi. Seal on igal esivanemal teatud koht. olen Taimi Uuesoo sünnikaardi järgi minevikuinimene, sünnipäev mul ka novembris. Ilmselt oled tuleviku või olevikuinimene ja praegune hetk on sulle olulisem? kahjuks pole jõudnud veel su kirjatükki ette võtta, sest jagame pojaga arvutit ja tal on pärast kooli teenitud (irw) puhkus. ka mina olen kolinud oma kodukirikust ja surnuaiast juba veidi liiga kaugele, 50 km pole küll Eestimaal mingi vahemaa, aga siiski. jutt sai hüplik, aga noh..
See surnuaia-tunne on vist ikka lapsepõlvest pärit? Oli meilgi tavaks, kui vanaema veel elas, käia Uhtjärve kõrgel kaldal asuval kalmistul. Ikka esmajärjekorras vanaisa haual ja siis ka eelmiste põlvede sugulaste kalmudel. Vanaisa oli vanaemast hulga vanem, mina teda ei mäleta, olin kahekuune, kui ta suri. Aga seiklusrikas elu oli temalgi. No ja haudade ülesleidmisega oli mulgi sama teema - vanaisa ja tema vanemate platsid leidsin hiljem omapäi hoobilt üles, aga vanaema vanemate leidmisega oli tüki maad rohkem tegu. Lapsena üksipäini kalmistul ringi uidata armastasin ka - kiigata kabelisse (mis nüüd on kenasti restaureeritud ja plekkpärgi ma ei mäleta), tiirutada sakste hauakivide vahel ja mõelda kõigile neile elatud eludele. (Lapse fantaasia vist, aga see tunne on kõigest hoolimata ikka veel alles)
Aga sellist küsimust pole mulle keegi veel esitanud. Ja oma vanematelt pole ka küsinud. Aga ma arvan, et need, kes pärast meid jäävad, teavad juba vastuseid. :)
tänud, Marika, et oma mälestusi minuga jagasid. kirjutasin juba kuskil, et blogindus on suurepärane just sellepärast, et üks ütleb ja teine mõtleb ja vastupidi.
pidin praegu gruusia veini pokaali naerust ümber lükkama. mutt /vbn.) naine metsast joob üksi, uitab mööda blogindust ja komistas naljale. tsiteerin otseelust blogi: ja teie räägite, et pensionäridel pole vaba aja veetmise kohti? üks pensionär teisele: "Kui elu ja tervist on, siis surnuaial näeme." /loodame, et autori kaitse mind enne homset ei avasta. vihjasin (vbn.) viitasin korralikult algallikale/
Postita kommentaar