Virumaa Teataja 16.07.2008 00:01
Taevaisa pole mulle andnud mahedat lauluhäält ega kergeid tantsujalgu. Ju polnud ma jagamise ajal kohal. Küll on mul teravad silmad ja kuuljad kõrvad ning sees soe suur süda. Mälu on ka, mis aitab minna ajas tagasi. Suudan meenutada 1986. aasta esimest Viru Säru Palmse mõisa õuel. Olin siis noor, kahe poja emme. Oi kuidas meeldis mulle see tants ja torupill! Pisik sees, tulin koju. Sellest ajast olen püüdnud käia kõikidel särudel. Alati pole see õnnestunud.
Inna Grünfeldt oli kirjutanud kaunikeelse loo kodukandi lehte. See aitas mul päevi kokku võtta ja meenutada. Piilusin päeva jooksul kommentaariumisse, et kuulda, kuidas teistele meeldis, ja oh aeg …
Aeg on palju edasi läinud, aeg on meid mugavaks teinud. Miks peab siis kohe hakkama särule säru andma, tegijatel nahka kuumaks kütma. Paljud kommentaarid olid eestlase elustiili ehe esitlus, st vinguvas toonis virisemised, sekka õnneks asjalikku arutlemist.
Mina ei nurise
Mina isiklikult korraldajate korraldatud eluolu üle ei nurise, sest olen juba küllalt vana, et olmeasju enda jaoks ise sättida.
Retrospektiivina tulid meelde aastatetagused kempsujärjekorrad ja see säru, kus kohaleveetud plastputkadesse tohtisid siseneda ainult väljamaalased.
Nüüd võisid omamaalased keisri jalakäimise kohti kohata igal sammul ja mõisahoone wassercloset'is nägin koristajat tihedamini kui klienti.
Pisisasi, ütlete, aga teeb palju rõõmu. Ja kes pole veel aru saanud raha maksmata sooja vee ja seebiga kätepesemise võimalusest, need katsugu seda ükskord tiigis toimetada. Jänedal oli see võimalus.
Mul kui kohvihoolikul on alalõppematu kohvimure. Selle olid lahendanud kenad näitsikud ja kohvi koos värskete saiakestega ning sinna juurde pikitud lahke pilguga võis saada otse tõllakuuri seinaaugust. Küsija suu peale ei löödud ka hilisõhtul, kui teepakike ja melissileheke kruusis kuuma vett peale tahtsid.
Tühi kott ei seisvat püsti. Kommentaariumis lahkas keegi kanakintsu ja muid enda jaoks ebameeldivusi ning teine arvas, et see aeg, kui “heering poes ajalehepaberisse pakiti, on jäädavalt möödas”.
Aga kui ei saa suuri, siis peab sööma peeni ja suu olla südame mõõt. Ei või nüüd lausa öelda, et kõht sai laulust täis, aga mulle meeldis, et külapoed suhtusid minusse kui klientkuningasse ja hoidsid uksed lahti. Võib-olla olen napakas, aga mul oli hea meel, et ma ei pidanud igal sammul grillijate ja vokkijate otsa komistama nagu teistel välipidudel. Saaremaa leivast ja omamaa maasikatest saab ka kõhu täis.
Lahket sõna tahaks jagada külalistemaja töökale kollektiivile, kes vaevanägijaid - lauljaid ja tantsutegijaid koos kodinatega pärast kella kukkumist kohe lageda taeva alla ei ajanud, vaid tekkinud oludega arvestasid, sest ega kell küsi, kui rahvas kauem laulda tahab.
Rohkelt kauneid pilte
Selle pika ilu peale peaks nüüd pill tulema, see tähendab päris jutt, kuid õppinud suured sõnameistrid Sikk ja teised on mul juba sõnad suust võtnud. Püüan siis piskuga piirduda.
Minu jaoks ei ole säru pelgalt rahvakunstipidu, kuhu mööda minnes sisse põigata. See on elamise viis ja elukestev õpe, see on esivanemate elude elus hoidmine ja nende tarkuste jagamine järjepidevuse kaudu. Seda ma otsima läksin, ja mida otsid, seda leiad. Mõni pilt veel praegugi peas ja silmis kinni. Rahalava juht Anne Peäske Peterburi külalisi otsides: kuhu nad küll said?
Rikas pruut, kodarraha rinnas, sirgeselgselt jutu ja laulu sekka näputööd tegemas.
Hommikune Kadrina Kadride patsipunumine regilaulu saatel.
Maie Orav põllulilledega.
Väsinud aga rahul Viivi Voorand lõpukontserdil.
Riim, Hütid ja Co murul einet võtmas.
Kreeka tütarlapsed hommikul poiste tubade ustele prõmmimas, et neid üles saada.
Öine linnamäele ronimine ja Kai Tingase ennastunustav eeslaulmine – loitsimine.
Pisikesed pillimehed, rahakaabud ees, silmad säramas peas.
Ussitants pühapäevahommikuses Täku Tallis ja eelmise päeva prinditud pildid seina peal.
Minu kaheaastase tantsupartneri, lokilise Tähte rõõmuhüpped ja Ello Odraksi naeratus seda vaadates.
Ja ikka veel koduste toimingute taustaks kõrvus kajamas “sul on raha, mul on raha, raha see pole mitte paha”.
Lõpetuseks tahaksin kõiki kiita, sest kiit jääb korralt inimese külge kinni, lait see kukkugu korralt maha, seda ei taha keegi endaga kaasa vedada.
Vana säruline Emmeliina
Tänu, Emmeliina!
16.07.2008 08:21
Nii tore muljetamine! Selliseid positiivseid jutukesi võiks VT tihedamini avaldada, sest vingumist ja vaenutsemist on meil siin liialt palju ja mida rohkem viriseda seda virilamaks elu läheb!
16.07.2008 09:31
Tore, Emmeliina - jutt jookseb nagu mulisev oja kuupaistesel ööl...Nüüd kahetsen, et Särul ei käinud. Tore vaatenurk!
...
16.07.2008 11:31
"Kreeka tütarlapsed hommikul poiste tubade ustele prõmmimas, et neid üles saada."
Kas Emmeliine käis varahommikul kreeka poisse piilumas! Tõmba körti allapoole, karvased jalad paistavad muidu välja... :)
Metsa poolt
16.07.2008 16:19
Folgile,särule ja veel paljudesse kokkutulemistesse ongi hea siseneda avatult,teades,mida sealt vastu võtad.Siis oled samas ka andja.
Endalgi mitmeid säruelamusi ja vanu aegu liikuvate piltidena kapis.Hästi aitas laulus-tantsus sees olla oma pereliste kaasalöömine.Ei kujutagi ette,et lihtsalt sealt läbi kihutad,et samal päeval teiselegi suveüritusele jõuda.
Emmeliina jutustamine ei jää küll alla mõnest koolitet ajalehetegijast,sest nemad,tähelepanelikult süüvides,teevad vahel sellist "palgatööd",et vist ei loe enda lugu ülegi.Tänuväärt tegevus ajakirjanikke aidata,nad ju ka tahavad suvel puhata!
Kui pipratera lisada,siis-me ei taha ei kirjas ega pildifailis ikka delete nuppu kasutada,ei raatsi ju.Aga lugeja,kellele teema natuke kaugem,ei viitsi pikka lugeda.
irw!
16.07.2008 18:54
10.07.2008 00:01
Inna Grünfeldt
Oleks tore, kui anonüümid oleksid oma näo ja nimega
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar